Ükskord ammu aega tagasi tegin EI ja JAA koolitusi. Ma tean, kui keeruline on üheaegselt ei ja jaa öelda. Päris elus on see keerulisem kui teoorias.
Täna harjutasin hoolega taaskord jaa - ei ütlemist. Mitu korda. Tegelikult seda teen mina küll päevast päeva. Vahel ei pane seda tähele. Igapäevane asi.
Ühesõnaga, üks vana kassihärra vajab uut kodu, Hea on, kui aiaga kodu, kus saaks käia õueski. Ta on harjunud vabadusega. Kassihärra (15 a) on hetkel kätte saamatu. Küllap tunnetab ära, et jääb kodust ilma. Tundub natuke metsik. Kui keegi blogi lugejatest soovib ´Kassihärrat, andke kiiresti mulle märku, edastan kassi perenaisele, kes kolis uute koju.
Lubasin küll ise päästa kassihärrat. Kuid kuna ta natuke metsik (vähemasti hetkel) ning nagu aru saan, siis vaba kassihing, siis kahtlen, kas ta kohaneks kõrges vanuses kitsas korteris. Pealegi Kass Bongo ka on... Kassihärra ei soovi vähemasti ühe oma pere kassiga sõbralikult suhelda...
Olen küll alati lahke ja ka tihti päästja rollis, ütlesin ära. Nii kurb kui see ka ei näi. Eile oleks võtnud, kuid Kassihärra ei lubanud end kinni püüda... ja tänagi mitte. Saan nii paljugi tema heaks teha, et kirjutan ka, et vajab uut armastavat kodu. Perenaine Diana olevat küll võimalusi otsinud... Mina ei tahaks uskuda, et ühtegi head võimalust Kassihärrale ei leiduks... Või on ta tõesti kass, kes kõnnib omapäi. Vaba kassihing.
Mul on õigepisut paha tunne, et ütlesin viimasel minutil ei.
Samas ehk ütlesin jaa paremale kassielule, mis sobib rohkem talle.
Ja Kass Bongo hoidis Kass Pätut... Kassikülaliste vastu ta eriti lahke pole olnud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar