pühapäev, oktoober 12, 2014
Nimelt EI läinud ehk elu tahab elamist ehk uksekellast!
Ma ei läinud nimelt meeleavaldusele. Ei soovinudki minna... Sest minu elureform tahtis täna omasoodu elamist. Kuna mind pole mitu nädalat korralikult kodus olnud, siis koristasin elamist, tegin ka TÖÖD st maalisin. Oleks jõudnud veel ehk ka kirjutada, kuid jagasime Silveriga jälle kallikest st arvutit. Egas ma väga ei soovinudki kallikeses olla - mul oli muud teha... Kõike nagunii ei saa teha ühe päevaga :)
Miks ma ei soovinud minna töövõimereformi meeleavaldusele? Põhjus lihtne. Ma ei saa aru, mida konkreetselt nõuti. Minu jaoks on see nõudmine väga laia hõlmaline. Mul on tunne, et puudega inimene ei julge täna elada, ammugi unistada oma elust .. Olen poolt, et reformi peab veel väga palju läbi mõtlema, kuid üks reform EI pane inimest säravalt elama. Paraku on see nii! Alati jääks reformis midagi vajaka.
Kui jagada oma kogemusi, siis kui mõelda järgmise nädalale, siis möödub 26 aastat uksekella helinast, mis muutis kogu elu mul. Mul polnud aimugi mingitest ligipääsudest ega reformidest, kuid julgesin armuda, otsustada õppida psühholoogiat (mitte majandust, mida ma juba muide õppisin!), rasedaks jääda, mehele minna ja ka lahku... kogeda midagi sellist, mida paljud õnneks ja kahjuks ei olegi iial kogenud. Rõõme ja muresid, südamevalu ja siiski õnne.
Palju enne seda uksekella, õpetati mind tööd armastama. Ja olema ka vastuandja, mitte vaid teiste ärakasutaja. Kuigi olin teistsugune, kasvatati kui tavalist last, kes peab toime tulema ja ka iseenda eest vastutama.
Pärast üksi jäämist eelmisel sajandil olen koguaeg midagi teinud. Hooldekodust tagasi oma koju tulla. Psühhodraamat õppinud ja hakkanud tasakesi koolitama, raamatu kirjutanud, saanud kunstnikuks... Mõnel hetkel ka armunud, kuid nendest olen suhteliselt vaikinud ;) Olen ema... Kohus jäi saamatuks, mina mitte... Olen käinud ka juhtumikorraldajaga jutu ajamas - sealt sain omamoodi positiivse vastuse: olin raske ja esimene juhtum, kes teadis, mida soovib. Olen tegelenud ka võrkturundusega, mis mulle siiski ei meeldinud - pole mu jaoks ning nii see ongi.
Mul on tunne, et olen elanud.
Kui see ei ole elamine, siis öelge, mis siis see on :)
Elamisreform ;)
Vahel piisab sünnihetkest, et hakata elu sajaga elama.
Vahel lisab sädet elule juurde üks uksekellahelin.
Ja siis veel laste naeratused.
Hooldekodus öeldi 15 aastat tagasi, et oota siin veel ehk aasta kaks - ehk siis muutub seadustega elu paremaks ja saad koos lastega oma elamise ja oma elu... Jumal tänatud, ma ei jäänud ootama! Vastasel korral ei oleks mina täna see, kes olen. Päris tõsiselt.
Ma arvan siiski jätkuvalt: kõik algab iseendast ja ka kodunt. Mitte Toompealt ega reformidest.
Loomulikult oleks olnud täna tänaval uhke joonistada mul ja öelda: ma ei joonistaks täna, kui mul poleks isikliku abistaja teenust. Arvan, et natuke positiivsust mõjub alati paremini kui lihtsalt näidata, et mul on kuradi raske.
Ega mul ka elamine linnulennult ei ole olnud ega tule! Nagu võib näida.
Nõrgemaid tuleb kaitsta. See on kindel.
Kuid mina soovin küll head heaolu riiki, mitte head hoolekandesüsteemi. Siin on vahe. Miks ma peaksin tahtma sõita kalli - kalli invataksoga, kui on olemas madalad (ja odavad) trammid näiteks (kui see vaid sõidaks koguaeg!). Jäägu tõesti invatakso neile, kes tõesti seda vajavad.
Ja tööle minnes, oleks ikka hea teada ka iseendal, mida sina soovid ja suudad. Ma olen mõelnud, et kassapidajaks ma ei läheks eal, kuigi arvan, et saaksin hakkama, kui kassa oleks mu jalgadele kohandatud - see ei ole see, mida soovin. Mina soovin tõesti olla kunstnik, kirjutaja ja koolitaja/aitaja ehk nõustaja ning vajan vaid IAT-d.
Muide, kui poleks olnud seda üht uksekella, siis suure tõenäosusega ma ei kannaks mitte kunagi praegu mini!
Olen tänulik, et exabikaasa julges uksekella vajutada tol ilusal oktoobripäeva hommikupoolikul. :) See, mis tuli ja oli, seda ei teadnud mitte keegi ju ette ja õnneks ei teadnud!
Mis homme toob...
Ei tea.
Usun, et head ikka :)
Miks ma ei soovinud minna töövõimereformi meeleavaldusele? Põhjus lihtne. Ma ei saa aru, mida konkreetselt nõuti. Minu jaoks on see nõudmine väga laia hõlmaline. Mul on tunne, et puudega inimene ei julge täna elada, ammugi unistada oma elust .. Olen poolt, et reformi peab veel väga palju läbi mõtlema, kuid üks reform EI pane inimest säravalt elama. Paraku on see nii! Alati jääks reformis midagi vajaka.
Kui jagada oma kogemusi, siis kui mõelda järgmise nädalale, siis möödub 26 aastat uksekella helinast, mis muutis kogu elu mul. Mul polnud aimugi mingitest ligipääsudest ega reformidest, kuid julgesin armuda, otsustada õppida psühholoogiat (mitte majandust, mida ma juba muide õppisin!), rasedaks jääda, mehele minna ja ka lahku... kogeda midagi sellist, mida paljud õnneks ja kahjuks ei olegi iial kogenud. Rõõme ja muresid, südamevalu ja siiski õnne.
Palju enne seda uksekella, õpetati mind tööd armastama. Ja olema ka vastuandja, mitte vaid teiste ärakasutaja. Kuigi olin teistsugune, kasvatati kui tavalist last, kes peab toime tulema ja ka iseenda eest vastutama.
Pärast üksi jäämist eelmisel sajandil olen koguaeg midagi teinud. Hooldekodust tagasi oma koju tulla. Psühhodraamat õppinud ja hakkanud tasakesi koolitama, raamatu kirjutanud, saanud kunstnikuks... Mõnel hetkel ka armunud, kuid nendest olen suhteliselt vaikinud ;) Olen ema... Kohus jäi saamatuks, mina mitte... Olen käinud ka juhtumikorraldajaga jutu ajamas - sealt sain omamoodi positiivse vastuse: olin raske ja esimene juhtum, kes teadis, mida soovib. Olen tegelenud ka võrkturundusega, mis mulle siiski ei meeldinud - pole mu jaoks ning nii see ongi.
Mul on tunne, et olen elanud.
Kui see ei ole elamine, siis öelge, mis siis see on :)
Elamisreform ;)
Vahel piisab sünnihetkest, et hakata elu sajaga elama.
Vahel lisab sädet elule juurde üks uksekellahelin.
Ja siis veel laste naeratused.
Hooldekodus öeldi 15 aastat tagasi, et oota siin veel ehk aasta kaks - ehk siis muutub seadustega elu paremaks ja saad koos lastega oma elamise ja oma elu... Jumal tänatud, ma ei jäänud ootama! Vastasel korral ei oleks mina täna see, kes olen. Päris tõsiselt.
Ma arvan siiski jätkuvalt: kõik algab iseendast ja ka kodunt. Mitte Toompealt ega reformidest.
Loomulikult oleks olnud täna tänaval uhke joonistada mul ja öelda: ma ei joonistaks täna, kui mul poleks isikliku abistaja teenust. Arvan, et natuke positiivsust mõjub alati paremini kui lihtsalt näidata, et mul on kuradi raske.
Ega mul ka elamine linnulennult ei ole olnud ega tule! Nagu võib näida.
Nõrgemaid tuleb kaitsta. See on kindel.
Kuid mina soovin küll head heaolu riiki, mitte head hoolekandesüsteemi. Siin on vahe. Miks ma peaksin tahtma sõita kalli - kalli invataksoga, kui on olemas madalad (ja odavad) trammid näiteks (kui see vaid sõidaks koguaeg!). Jäägu tõesti invatakso neile, kes tõesti seda vajavad.
Ja tööle minnes, oleks ikka hea teada ka iseendal, mida sina soovid ja suudad. Ma olen mõelnud, et kassapidajaks ma ei läheks eal, kuigi arvan, et saaksin hakkama, kui kassa oleks mu jalgadele kohandatud - see ei ole see, mida soovin. Mina soovin tõesti olla kunstnik, kirjutaja ja koolitaja/aitaja ehk nõustaja ning vajan vaid IAT-d.
Muide, kui poleks olnud seda üht uksekella, siis suure tõenäosusega ma ei kannaks mitte kunagi praegu mini!
Olen tänulik, et exabikaasa julges uksekella vajutada tol ilusal oktoobripäeva hommikupoolikul. :) See, mis tuli ja oli, seda ei teadnud mitte keegi ju ette ja õnneks ei teadnud!
Mis homme toob...
Ei tea.
Usun, et head ikka :)
reede, oktoober 10, 2014
Jälle paljust
Viimaks taas mõnusasti kodus! Alles täna varahommikul jõudsin... Lahe oli soojas vihmasajus läbi Tartu bussijaama joosta... Tegelikult sõitsime suuremast ajast Johannaga bussiga, kui jooksime. Siiski varahommikust Tartut näen harva. Täna nautisin.
Esmaspäev ja kolmapäev olin siis Tallinnas. Muul ajal Tartus. Lihtsalt ei olnud mõttekas mõneks tunniks koju sõita vahe peal. Eile oli asjalik tore päev.
Eile kohtusin oma kolmanda isikliku abistaja Kaiega. Mul sel sügisel niisiis kolm isiklikku abistajat. Nüüd on küll rahu majas :) Nüüd peaksin saama kõik tehtud, mis tõsiselt soovin. Ja mu tublid tüdrukud peaksid ka saama peale töö tegemise õppida ja muud teha :)
Kolmapäeval käisin "Invavanaisa - Mihkell AqItsami lugu" esitlusel. Üritus oli väga armas. Onu Mihkel oli ikka uskumatu Inimene :) Arvan siiski, et ta ise ei võtnud end uskumatu Inimesena. Mihkel elas lihtsalt iseendana ja andis endast parima!
Esmaspäeval oli aga "Kiri iseendale" esitlus. Usun, et selleski raamatust uskumatud tublid ja andekad ja töökad inimesed. Mulle isiklikult väga meeldib Tiina minu tutvutus enne mu kirja: jalgadega maalija. :) (Ma ei olegi lõpuks ratastooli - Tiia! Muide, mul on ammu mõttes muuta ka blogi aadresski... Sest ratastooli - Tiiat pole enam ammu, on vaid Tiia, kes on ratastoolis ;))
Soovitan raamatut osta ja lugeda! Avastada taas inimesi, kes on meile nagu tuttavad, kuid kas ikka on... Jaagup Kreem, Viivi Luik, Lauri Leesi... Iseendale on kirja kirjutanud kakskümmend inimest.
Keset Tallinnat öeldi täiesti võõra daami poolt, et mul olevat äge soeng. Seega, enam ei nähta puudeid ega ratastooli, vaid soengut! See on sallimises tõsine samm edasi. Uskuge mind!
Ja veel öeldi üllatuslikult, et mul on sama naeratus, mis oli "Ratastoolitantsu" ajal :) Seda enam, et me polnud kohtunud umbes 27...28 aastat...
Loodan, et peagi saan ka riputada pilte Tallinnast.
Aitäh Diana ja Triin! Tänu teile sain kaks päeva järgemööda sõita Tallinn - Tartu vahet.
Nüüd on natu aega kodus toimetada. Maalida. Kirjutada. Pesta pesu ja nõusid, koristada. Tegelda psühhodraamaga ja IAT kogumikuga. Olla lihtsalt. Mõelda murede ja rõõmudele.
PS. Andke andeks need, kellele tagasi pole esmaspäevast helistanud! Elisa probleem... Ja ma ei olnud ka viis päeva eriti arvutis... Ma pole kadunud! :)
Esmaspäev ja kolmapäev olin siis Tallinnas. Muul ajal Tartus. Lihtsalt ei olnud mõttekas mõneks tunniks koju sõita vahe peal. Eile oli asjalik tore päev.
Eile kohtusin oma kolmanda isikliku abistaja Kaiega. Mul sel sügisel niisiis kolm isiklikku abistajat. Nüüd on küll rahu majas :) Nüüd peaksin saama kõik tehtud, mis tõsiselt soovin. Ja mu tublid tüdrukud peaksid ka saama peale töö tegemise õppida ja muud teha :)
Kolmapäeval käisin "Invavanaisa - Mihkell AqItsami lugu" esitlusel. Üritus oli väga armas. Onu Mihkel oli ikka uskumatu Inimene :) Arvan siiski, et ta ise ei võtnud end uskumatu Inimesena. Mihkel elas lihtsalt iseendana ja andis endast parima!
Esmaspäeval oli aga "Kiri iseendale" esitlus. Usun, et selleski raamatust uskumatud tublid ja andekad ja töökad inimesed. Mulle isiklikult väga meeldib Tiina minu tutvutus enne mu kirja: jalgadega maalija. :) (Ma ei olegi lõpuks ratastooli - Tiia! Muide, mul on ammu mõttes muuta ka blogi aadresski... Sest ratastooli - Tiiat pole enam ammu, on vaid Tiia, kes on ratastoolis ;))
Soovitan raamatut osta ja lugeda! Avastada taas inimesi, kes on meile nagu tuttavad, kuid kas ikka on... Jaagup Kreem, Viivi Luik, Lauri Leesi... Iseendale on kirja kirjutanud kakskümmend inimest.
Keset Tallinnat öeldi täiesti võõra daami poolt, et mul olevat äge soeng. Seega, enam ei nähta puudeid ega ratastooli, vaid soengut! See on sallimises tõsine samm edasi. Uskuge mind!
Ja veel öeldi üllatuslikult, et mul on sama naeratus, mis oli "Ratastoolitantsu" ajal :) Seda enam, et me polnud kohtunud umbes 27...28 aastat...
Loodan, et peagi saan ka riputada pilte Tallinnast.
Aitäh Diana ja Triin! Tänu teile sain kaks päeva järgemööda sõita Tallinn - Tartu vahet.
Nüüd on natu aega kodus toimetada. Maalida. Kirjutada. Pesta pesu ja nõusid, koristada. Tegelda psühhodraamaga ja IAT kogumikuga. Olla lihtsalt. Mõelda murede ja rõõmudele.
PS. Andke andeks need, kellele tagasi pole esmaspäevast helistanud! Elisa probleem... Ja ma ei olnud ka viis päeva eriti arvutis... Ma pole kadunud! :)
pühapäev, oktoober 05, 2014
Täna - homme Tallinn... Õpside päevaks...
Õhtul sõidan jälle Tallinna. Seekord üksi s o abistajata. Muidu ei mängi see sõit välja. Diana tuleb vastu, Johanna aitab bussile. Olen rahul ja rõõmus - saan bussis olla ise omaette :) Selliseid hetki on ju mul harva. Igatsen aga neid...
Natuke pabistan ka nagu ikka.
Homme olen "Kiri iseendale" esitlusel Viru keskuse Rahva Raamatu poes.
Täna soovin õpetajatele hästi palju kannatust ja häid õpilasi! Ma olen järjest rohkem tänulik oma eesti keele õpetajale Sale Jannestele, kes pani mind lihtsalt kirjutama. :) See on mulle suurepärane edu ja väljakutse, enda teostus...
Täna 49 aastat tagasi oli vist õues +22. Meenus vanemate jutt, meenutused... Tol kaugel päeval oli ka pulmanukk Tiia, kelle nime mina ju kannan... :)
Loodan, et uuel nädalal jõuan ka lõpuks foorumis blogida...
Natuke pabistan ka nagu ikka.
Homme olen "Kiri iseendale" esitlusel Viru keskuse Rahva Raamatu poes.
Täna soovin õpetajatele hästi palju kannatust ja häid õpilasi! Ma olen järjest rohkem tänulik oma eesti keele õpetajale Sale Jannestele, kes pani mind lihtsalt kirjutama. :) See on mulle suurepärane edu ja väljakutse, enda teostus...
Täna 49 aastat tagasi oli vist õues +22. Meenus vanemate jutt, meenutused... Tol kaugel päeval oli ka pulmanukk Tiia, kelle nime mina ju kannan... :)
Loodan, et uuel nädalal jõuan ka lõpuks foorumis blogida...
reede, oktoober 03, 2014
Taas armumine Kihnu
Kolmapäevahommikul veel unine, kuid Kihnu ärevus juba
Isikliku abistaja Triinuga
Laeva Amalie kajutis. Kapten aitas ilusti kreedtrepist alla ratastooliga, kuigi see oli jube hirmus... Palju kergem ja turvalisem oli, kui Silver viis tooli ja mind eraldi üles ja eile ka alla. Tekil oleks olnud seekord juba jahe. Eile eriti. Olime kõik merehaiged.
Minu õhtusöök. Laps ikka teab, kui mamps ei oska poes valida, siis tuleb kooki osta :D
Meie puhkemaja üks öö :) Mõtlen, et ehk lähen sinna ka pidu pidama näiteks veebruaris...
Aitäh Kihnu rahvas!
Tellimine:
Postitused (Atom)