Enda teha ja valik on palju...

Tänaseks tean, et mitmed asjad sujuvalt plaanipäraselt. Kindlasti soovid ja plaanid ei saa täituda n ö üle öö. Seda ma aga ei taha ega unistadagi. Vahel siiski ei tohi liiga suurelt unistada või absurdselt suurelt!
Loodetavasti saan õigepea video tegemistele nõu või/ja võib - olla rohkemgi. Rohkem ei ütle hetkel. Egas  ma isegi ei tea väga rohkem. Igatahes veendusin taas, et alati blogi (loe: räägi inimestega!) ja asjad hakkavad mingil hetkel taas ootamatul kombel edasi liikuma :) Isegi  siis, kui kahtled...

Kindlasti saab aasta viimased kuud tegusad. Töised.

Kuigi eile helistati SDE-st, et tule homme Tartu koosolekule. Üleüleeile potsatas postkasti kutse tulevikugrupi nõustamisprogrammi teabepäevale, mis toimus täna Tallinnas.
Noo kuulge, isegi siis, kui saaksin joosta igale poole, ei suudaks jõuda kõikjale, kuhu tahaksin minnagi - võib ju olla, et mul on omad plaanidki tehtud juba. Ja teiseks takistuseks on ikkagi isikliku abistaja puudumine vajalikul ajal. VB homme ehk lähekski koosolekule, kuid tõesti homme pole ühtegi isikliku abistajat käepärast. Seega, mulle meeldiks, kui öeldakse ja saadetakse kutseid pisut rohkem ette...
Veel olen mõelnud, et igas tegevuses, mida teen või püüan teha,  peaks olema selle tegevusega tegelev isiklik abistaja mul. Nt kuna olen SDE liige, siis võiks olla ka SDE -ga seotud isiklik abistaja. Päriselt! Siis ei tekki probleemi ega küsimusi, miks soovin poliitikaga ka vahetevahel tegeleda. (Kuigi suurt poliitikat ma siiski ei suuda ega soovi teha, pole minu teema...Vähemasti siiani on  see nii.) Suvel oli näiteks see endastmõistetav, et läksin erakonna üristustel, sest Kristi sai aru.... Arvan, et mul endal tuleb teadlikult silmad lahti hoida, et ehk leida omas piirkonnas isiklik abistaja ja siis ehk hakata mõelda ka kuhugile kandideerimisele.       

Siiski tegemisi palju.
Novembris saab tegelda psühhodraamaga.
Arvatavasti saab olema veel näituse ülespanek lähiajal.
Kodus olles püüan jagada töö ja kodutoimetuste ja puhkeaega. Ka see on omamoodi iseenda teostuse kunst! Pagana kerge on igal hommikul mõelda, et täna ma ei tööta, sest olen ju kodus ja ei pea ju alati tööd tegema... Mina küll tihtilugu mõtlen sedasi. KUID samas tean hästi, kes ei tööta, see šampust ei joo. Isegi mitte ei söö!

Viimasel ajal läheb mõte sageli tööreformile. Ma olen sageli hämmingus ja nõutu... Mul on Töötukassast pisut kahju. Tõsiselt. Olen ise tööandjana suhelnud Tartu Töökassaga mitmel mitmel korral ning teinud seal infotundigi. Mul ei ole olnud Töötukassas mõistmisega probleeme.  Tõsi, on olnud töövõtjate asjaajamisel minu kui tööandja poolseid apsakaid, kuid ka siis jäime mõlemapoolselt rahulikuks ja ajasime asjad korda. Huvitav, kas siis puudega tööandja on samm eespool kui puudega töövõtja? :)
Küll olen näinud töö otsijaid, kes arvatavasti ei leia kunagi endale sobivat tööd. On neidki nähtud,  kes unistavad puudest - siis ei peagi ju  ametlikult tööd tegema, aga raha saab ja sotsiaalseid garantiid...
Mõtlen, peaksin ise ka töö otsijana minema Töötukassasse ja nendega sel viisil suhtlema. Mitte ei tahaks uskuda, et Töötukassa on nagu kurjajuur... kes ei olegi puudega inimestest huvitatud... Samas ei saaks kõike veeretada neile.
Töö tegemise soov peaks ikka esmalt inimese sees olema. Loomulikult peab olema kindlasti hea suhtlemisoskus ja samuti iseenda tundmine.
Muidugi Töötukassa minnes tean jälle, mida mina soovin. Kardan, et just neid soove on Töötukassal raske mulle pakkuda. Seda enam, et tean sedagi, mida ma ei saaks teha ja mida siiski saaks teha... :) Ja siit tuleb mul kohe uus küsimus:
kui mul on väga kindel soov ja eesmärk, mida teha, kas siis ongi vaja minna ilmtingimata Töötukassasse?

 Usun, et jõuluks ostan uue kallikese. Saan rohkem ja paremini ja kiiremini kirjutada. St tööd teha.
Ma olen parimates aastates ja mul pole aega oodata, kuna mingi reform mind aitab kuhugi heaolule :) Ja lõppude lõpuks, elu on muutunud tundmatuseni paremaks - ärgem sedagi unustame. Võib nõuda veel, mida iganes, kuid kas on siin maailmas miskit uut... Pigem rääkida, mida veel paremaks samm - sammult muuta.
Mida mina tõesti soovin, on RAHU :)

Nüüd hakkan pussima järgmise aasta IAT eelarvet...   Ja siis maalima...

Aeg nagu seisaks...

... Mõnel minutil...
See tunne on olnud mul alati. Igal sügisel eriti.  Sügisõhtuti eriti. Lapsest saadik.
Kõik tundub olevat olnud. Igav. Tavaline. Uut miskit ei tule. Inimesed kuidagi kiirustades lähevad üksteisest ükskõikselt mööda. Naeratavad. Armastavad.
Aga mis nad tegelikult tunnevad...
Tean, et mina olen sageli üksi. Ja see tegi ennemini salamisi täitsa haiget. Kuid ma ei näitanud seda tunnet välja. Keegi ei oleks seda mõistnud. Sest nad oleks teinud petliku näo (ka iseendale), et nad ei suuda mõista, kuidas üksindust tunnen...
Nüüd olen üksinduse  tunde oma olemise sõbraks võtnud. Ja julgen vahel öelda, et olengi üksi. Üksinda. Üksildane.
 Mõnikord kogunisti meeldib see.
Õpetab kuidagi iseenda sisse vaatama.
         

Millest ma soovisin tegelikult blogida, ma ei mäleta täpselt...

Paari nädalane väike võlg foorumist

Olen lubanud kirjutada ka puudega naiste foorumist, mis toimus 27. septembril Tallinnas. Kokkuvõtet ettekannete põhjal saate lugeda EPNÜL lehelt http://www.epnu.ee/ .

Enda poolt võin lisada, et päev oli lühike nii paljude tõsiste probleemide arutamiseks/rääkimiseks. Ettekanded olid tõesti väga sügavad. Ma usun, et esmakordselt tuli avalikult teemaks, kuidas on võimalik (või ei ole võimalik) puudega naistel last lapsendada. (Mul meenus kohe enda juhtum, kuidas inimesed ei mõistnud, kuidas saan pakkuda ühele lapsele kodusoojust ja mõistmist, kui mul olevat niigi raske... Ma pole sellest eriti kirjutanud. See laps, või mis laps ta enam on, on lihtsalt noor sõber... Ma ei soovinud lapsendada... Foorumi laua taga kujutasin omaette, milline "lahing" tuleks lapsendamisega...) Salamisi on ikka sellest räägitud ja arutatud.  
Ütlen kohe, et mina olen valmis mõnele lapsele ikka jälle kodusoojust pakkuma, kui keegi satub mu teele ja vajab hetkel kedagi, kes teda mõistab. Mind EI huvita, mis raskust keegi mul näeb!

Kahju, et foorumil väga ei näinud uusi võõraid nägusid. Kurb kuidagi, et tõsistest asjadest rääkivad ja kuulavad ikka need, kes on seda teinud aastaid...

EPNÜL on usutavasti ainus organisatsioon,  kes räägib muust kui puuded, räägib  naiseks olemisest, seksuaalsusest... kuid ka pahurpoolest nagu ka vägivallast.
See on elu.

Võiksin foorumist pikalt blogida. Meil Maarjaga on soov hakata tegema teemaõhtuid just foorumi teemadest.

Aitäh isiklik abistaja Johanna, kelle abiga sain osaleda tähtsal üritusel!

PS.  Kuigi näib nagu ei oleks Eestis miskit suurt veel ära tehtud puudega naiste ja ka meeste jaoks, siiski tundub mulle, et elatakse ka selle vähesega, mis meil on. Ollakse naine, emad, vanaemad... püüeldakse õppida, töötada ja teisi mõista...
Just foorumi päeval sai minu pesamuna 20 - see on ju suur rõõm ka emale... :)

Vajan...

... võimalikult kiiresti oskuslikku videotegijast naist - meest, ühe töösuhte eesmärgil, mis võiks kesta vaheaegadega paar päeva. Silmavärv, kinganumber ja seksuaalne orientatsioon tähtsust ei oma. Töötasuks kindlasti kolm hästi pikka pai.

Ja asi on naljast kaugel, sest mul ei ole tööasjadega nalja teha.

Tõsisemalt, mul on olnud mõtetes juba mõned aastad teha üks video argipäevast. Rohkem ei sooviks ma praegu üksik asju  täpsustada. Kindlasti pöördun taas mõnda kooli,  ehk saab keegi tudeng praktikat selle tööga teha :) Tuletan end meelde ka taas Tartu Kõrgemasse Kunstikooli - sealt ootan teist vastust vist varsti kaks aastat... Kaua võib lihtsalt videost unistada ja mõelda, tuleb hakata tõsiselt tegutsema! Ja alati ei ole olematu eelarvegi takistuseks tegude alustamiseks...

Usun, et suudame Maarjaga veel enne jõule teha ühe teema õhtu, kuhu oleks just see video väga vaja...

Huvi korral, palun pöörduda minu poole tiia.jarvpold@gmail.com või facebook´i sõnum.
  
Ootan rõõmuga!

72. esimese tööpäeva õpetus jälle tehtud!

Jäin mõtlema, kui mitu korda olen õpetanud tüdrukute ja noormeestele esimest korda isikliku abistaja tööd? Kindlasti 72 korda + veel lugematul arvul proovipäevi. Seda arvu ma ei teagi, mitu inimest pole proovipäevast kaugemale jõudnud... Kuid kindlasti on esimesi tööpäevi olnud juba 72. Mõnedele inimestele on jäänud esimene tööpäev viimasekski. Järelikult polnud see töö neile see töö! Paljud on olnud aga mitmeid kordi mu isiklik abistaja ning mitte aind mulle, mõni tüdruk on olnud välismaal isiklik abistaja. 
See isikliku abistaja väljaõppe on tegelikult ka suhteliselt suur vastutusrikas töö. Uskuge mind! Kuid  see töö ei lähe ju kuskile kirja... Kui siis, siis vaid minu oma elulukku :)

Täna tegi isiklik abistaja Kaie esimese tööpäeva. Usun, et temast saab ka tubli isiklik abistaja ja minu inimene. 

Teate, kui vahva tunne on noorele anda julgelt pisiasjugi teha, mida ta ei ole mitte kunagi teinud.  :) Samal ajal saates ikka oma igapäeva elu elada. Ja pärast  isikliku abistajalt kuuldes rõõmsat hüüet: see oli mulle uus kogemus, ma polnud seda ennem teinud. Aga ta tuli toime! Täna kuulsin seda hüüet kolmel - neljal korral.
Loomulikult kõiki häid abistaja nippe ei saa selgeks esimese päevaga. Usun siiski, et isiklikul abistajal peab olema anne nagu igal teisel ametis, muidu ei saa seda tööd südamega teha :)

Mind ennast ajab naerma, kui nii mõnigi tüdruk ütleb, et olen liialt lahke boss :D  Võib - olla, et olengi, kuid suhtlen siiski n ö omaenda käte  ja jalgadega :) Ma ei saa ju mitte vajadusel karjuda või mis iganes. Isiklik abistaja on eelkõige inimene!