Päkapikk möllab laminaadiga!

Tänapäeva päkapikud ei too vaid sussi sisse šokolaadi või nutitelefone padja alla, vaid toovad/panevad kogunisti tuppa uue põranda :) Kuigi suure toa põranda soovi juba ütlesin päkapikkudele kevadel, sest vana põrand oli 25 aasta taguse värviga ja nägi aastaid hale välja, muidu kõva... Püüdsin põrandavaipadega pilke püüda...
Praegu elamine jälle pea peal pööratud, kuid pool põrandast on juba Silveril pandud.  Loodan, et jõuluks on kodu jälle rõõmsama ja ilusama väljanägemisega. :) See kõige parem kink selleks jõuluajaks!

Kuigi teha kodus on veel ja veel, kuid see ongi põnev ja  hea - kunagi ei tule siis tunnet, et nüüd ongi kõik tehtud ning kuidas edasi muuta, kui ei olegi miskit paremaks ja kenamaks teha... :)

Küll on meil asjalikud päkapikud sel aastal! ;)

Pakiautomaat...

... on suht  ohtlik. Soovisin pisipakki saada ja otsustasin Omniva automaadi kasuks. Esmakordselt elus. See oli eelmine reedel. Täna sai tants pakikese ümber läbi ikkagi postimajas. Ilusti rahulikult. Ilmnes, et pakiautomaat võib tšekke trükkida aeglaselt, et pakisaatja ei viitsi ära oodata ja/või panebki kogemata võõra aadressi pakile - nii seletas klienditeenindaja postimajas, kui avastasime, et tšekil oli siiski vale saaja ja sellepärast jäigi pakk samasse automaati kättesaamiseks seisma, kus teele panin... Kuid, kuidas telefon samas oli õige, millele saabus paki saabumise teade - jääbki saladuseks. Ja see teade tuli saajale veel koodita, lihtsalt, et pakk ootab seal ja seal. Sai siis helistatud ja pika kisa peale saime aru, et mitte kõik mobiilid ei võta koode vastu.
Igatahes, arvan, et teisipäeval sain kuidagi imelisel viisil ise pakikese tagasi ja täna taas teele saadetud, seekord ehk turvalisemalt. Tõsi, teisipäeval mõtlesin, et proovin veel automaadist saada, maksin juba ära ka, kuid seejärel sain hunniku tšekke, ka vea teadetega, kuid nagu polnud ühtegi aadressiga ega telefoninumbriga - ja jätsin igaks elujuhtumiks saatmata. Ei proovinud veelkord uuesti. Otsustasin, et saadan postimajast.
Õieti otsustasin!

Võin pakke automaadist välja võtta, kui ikka on mulle saadetud, kuid enam ei pane automaadist pakke teele!



    

Käisin lõppudelõpuks kõrgkoolis ära

Tehtud ! Kaks aastat võttis aega, aga asja sai :) See oli THINK'i karjäärikoolitusel Tartus, kui pakkusin ennast Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis oma elukogemust jagama ning ka IAT-d tutvustama. Vaheaegadega suhtlesime kooliga. Mina lihtsalt ei lasknud ennast ära unustada, ja vahepeal saatsin ka sinna IA tööpakkumisi. Tööpakkumistele eriti suurt vastukaja ei tulnud, AGA siiski on mul just sealt koolist olnud mitu head isiklikku abistajat, sealhulgas Johanna :) Need tüdrukud olen leidnud teiste allikate kaudu.

Täna hommikul toimus infotund, kus olingi külaliseks. Ise arvan, et mul läks hästi. Peamiselt rääkisin IAT-st, täpselt nii, nagu see teenus minul välja näeb. Ja sellest ka, millega mina tõesti ei lepi, ja mida saaks paremaks teha. Klassiruum oli suht rahvast täis. Kahjuks ei olnud mul täna veel kogumikku jagada, sest ta on veel trükkimisel. Minu üllatuseks soovis lektor ja õppekava juht Anna-Liisa juba 2-3 kogumikku kooli jaoks. See on päris hea algus. Täna näitasin kogumikku lihtsalt faili kujul projektorist. Aega oli liiga vähe, et kõigest rääkida - täpselt akadeemilise tunni jagu, 45 minutit. Aga usun, et olulise pointi sain edasi anda, nagu kavatsesin.

Veel küsis Anna-Liisa, kas olen nõus kevadel veel ühe loengu pidama - siis juba teisele kursusele. Arvake ära, kas andsin nõusoleku :) Loodan, et mõni tudeng sai natuke mõtteainet. Loomulikult olin nõus jätkama, kui minust natukenegi kasu on.

Ja veel - lõpetuseks rääkis Anna-Liisa paar minutit, mis koolis toimub. Üks teema pani mind ennast ka jätkuvalt mõtlema. Millalgi on kooli tulemas füsioterapeut Soomest, kes ise on pime. Tal olevat päris oma firma ja hinnaalandust ei tee ta kellelegi ega mitte milleski. Siin pidi ta õpetama harjutusi, mida koolis ei osata veel õpetada. Juba seda kuuldes on hea ikka jälle tõdeda, et maailmas on siiski neid inimesi, kes ei anna iseendale alla. Minu meelest see on just see koht.

Uus Tervishoiu Kõrgkool on tehtud kõigile võimalikult ligipääsetavaks - kuigi klassiruumi ees oli kolm trepiastet. Aga minu meelest ei olnud see eriti suur takistus, mille pärast kisa tõsta. Anna-Liisa ise ehmatas ka natuke ära. Muidu on igal pool kenad kaldteed ja lift on ka täiesti olemas. Ja mis mulle endale meeldis - see on minu isiklik kiiks - oli see, et nii liftis kui inva-WC's olid peeglid täiesti normaalsel kõrgusel ja terve sein peeglit täis. Vaata ja imetle ennast :)

Oh, jumalukene...

See on absurdsemat absurdsem, kui isikliku abistaja tunnihind 1.50.  Tunnitasu alammäär  on teatavasti sel aastal 2.13! Isiklik abistaja ON palgatööline. Seega, lihtne mõistmine, et ei leidagi inimesi abistajateks, kui tunnitasu on alammäärastki allpool.
Siis olen olnud ja olen edasi väga kuri, kui ikka ja jälle pean kuulades tõdema, kui naeruväärselt ebainimlik on isikliku abistaja tunnitasu siin - seal.  Nt Tallinnas.
Siis minu enda isikliku abistaja tunnitasu ülihea. Seda muidugi tänu minu endale, et saan oma rahaga väga keeruliselt "mängida". Ma siinkohal praegu ei julgegi öelda, kui suur on minu väga heade abistajate tunnitasu sotsiaalmaksuga, mida nemad loomulikult ei näegi, aga mida Maksuamet järjekindlalt nõuab :) Öeldes seda, saaksin kindlasti kadestajad hetkel juurde... Uskuge aga, see on minu võimalus täna üleüldse elada. Ja palvetan sageli, et mul jaguks  jaksu veel kauaks, et annetada IAT-le. Tõsiselt. Annan ju selgelt iseendale aru, mis siis juhtuks minuga, kui seda võimalust poleks...
Isiklikud abistajad on kindlasti väärt väga head töötasu ja samas ka tunnustamist!

Tänasest ja homsest

Homme oleme siis Maarjaga Sauel. Psühhodraama gruppi juhtimas. Saue Päevakeskusse on kella 13.00 - 19.00 oodatud kõik huvilised.

Tänasest päevast. Ausalt, ma sain šoki, kui mitte öelda, et vihastasin ennast herneks. Seda juhtub minuga haruharva. Lähen mina Tasku infoletti, et küsida invatualeti võtit (kusjuures, ma pole seal inva-WC's oma aasta aega käinud, kuna seal pole võimalust mugavalt ja kiiresti ära käia - aja võtit taga, ja vii tagasi ka. Kusjuures aasta tagasi nõuti abistaja käest pandiraha 2 eurot, kuna mind ei nähtud !) Küsisime siis võtit (lett on seal muide nii kõrge, et mul on võimatu ise rääkida). Vastuseks öeldi, et andke pandiks dokument või 5 eurot, et muidu jooksete lihtsalt võtmega minema. Täna olin ma  muide vägagi nähtaval ! Vabandage väga, aga mul jäi kõige selle jama peale tähtis asi ajamata ja häda läks üle. Ütlesin lihtsalt isiklikule abistajale Kaiele, et lähme siit minema. Esiteks - minu teada ei või oma dokumenti kõrvalistele isikutele anda. Teiseks - miks peab puudega inimene üleüldse pandi andma, kui teised wc-d on avatud ja nende eest ei küsita mingit panti ? Kolmandaks - miks peab inva-wc üldse lukus olema, pealegi käivad seal ka väikeste laste emad oma lastega ? Pealegi võib mõni puudega inimene, mis seal salata, mööda maja võtit taga ajades üsna keerulisse olukorda
sattuda.  Mujal peale Tasku pole küll sellist asja tähele pannud - pandiküsimist igal juhul küll mitte.

Ja veel tänasest - ikka jälle ja jätkuvalt pean mõtlema mikrobussidele. Mulle endale teeb juba nalja, et mitu bussijuhti on leidnud võimaluse mind peale võtta. Minu ratastool on nii väike, et mahub väga hästi istme ja juhikabiini vahele. Kuid kui edaspidi hakkavadki sellel liinil ka tööpäeviti ainult mikrobussid sõitma, siis andke andeks - see on küll ligipääsetavuses samm tagasi, või isegi kaks sammu. Seda öeldes mõtlen ka lapsevankritele ja -kärudele. Kõigil meil pole siiski veel autosid - minul sealhulgas :)

Tänaste mõtete lõpetuseks soovin öelda, et on päris hea tunne neljapäevase artikli pärast. Seda nähtavasti ikkagi loeti - oli see nüüd halb või hea, jäägu igaühe enda otsustada. Aga tänan kõiki, kes kaasa mõtlesid. Mina jään siiski iseendaks. Vähemalt ma loodan seda.