reede, juuni 24, 2016

Muffinid sadasid jaaniõhtuks 2016 külla


 Niisiis pildid eilsest jaanilaupäeva õhtust. Muffinid olid Sandra, Magnus, Helina ja Diana, kes pildistas. Minu selja taga Kristi.

 Mitte ei saanud meesteta jaaniõhtut teha :) ;) ;) 

Nii vaadati mu maale üks jagu. Teised olid köögis ja tegid süüa... 

Oli jaaniöö, mis ei jäänud kuidagi pooleli. Vähemasti minul. On olnud palju jaaniöid, kui jääb meelde, et miski jäi olemata või pooleli.

See oli mu 49 jaaniöö. Ainult 4 või 5 jaaniööd neist mäletan nagu eilset päeva...
Mul kurb näiteks facebookist lugeda, kuidas inimesed on igasugustest pühadest enne pühi väsinud... Minu meelest, hetke naudimine on ära kadumine... Ei ole ju vaja lõpmatult ettevalmistada ja mõelda, mida osta ja kuidas olla - see on tõesti väsitavalt rutiine... Me tegelikult elame siiski vähekene, ja jaaniöidki on samapalju, kui eluaastaid...
Tunneme siiski elust siiski rõõmu nii palju kui võimalik... :)
Niikuinii kõik - nii hea kui  ka halb - kaob kord igavikku...

Printsi ei suudelnud :)

Tulin just õuest tuppa. Oli lahe jaaniõhtu ja öö :) Alguses olin mõelnud pisut teisiti õhtut sisustada, kuid tehti üllatus Tallinna rahva poolt... ja sõprade poolt... Sandra oli küll sõprade sõber, keda ma nägin esmakordselt, kuid miks on mul tunne, et kohtume edaspidi veel ja veel... Nii vahvalt istus taha toapõrandal ja vaatas mu maale (neid, mis mul kodus on) - mõtlesin omaette, et mõnel näitusel võiks ka saada maas istuda ja siis maale vaadata... 
Ja taas hea näide sellest, kuidas on võimalik paari tunniga minust arusaamise kartus ületada. :)

See oli esimene kord, kui tullakse jaaniõhtuks külla. Ja kui mu seltskond jaaniöösel küla vahel liigub ja naerab :)

Sõnajalaõit ei leidnud, kuid trepikojas oli konn, kelle Kristi päästis õue pojengipõõsa alla. Enne seda taheti, et suudleksin kärnkonna. Sõnajalaõie asemel leitud prints, kui suudelda konna... Loomulikult lasin jälle oma eluõnne käest... 

Jaanituli oli vaid kujutluses. 
Sellegipoolest oli jaaniöö nagu peab - söögide ja joogidega (alkoholita) ning naljadega.

Ja sain  veel ühed liblikad kingituseks Piretilt. 

Mul on ikka super sõbrad :)
Aitäh, et võin teilegi olemas olla!

Lähiajal mõned pildid Dianalt.

neljapäev, juuni 23, 2016

Shakespearis...

... olla või mitte, on probleem või ei ole ... :)

Kohtusin täna õhtul Katriniga, kes uuris arvuti- ja internetikasutamise harjumisest oma lõputöö jaoks. Ootamatult ilmnes, et mul arvuti kasutamisega ei ole ühtki takistust ning interneti lehtedega ei ole ka ettetulnud eriti probleeme... Katrin oli nõutu ja hämmingus - tahab just lõputöös näidata, mida paremaks muuta.
Mina ei saanud kuidagi probleemidega aidata!
Ma lihtsalt ei ole mõelnud, kuidas saaks mu kallikest varvastega veel paremini näpita (loe: varvastega arvutil töötada). Siiski, arvasime  mõlemad, et arvuti võiks olla ka liikumispuudega inimesele abivahend...

Veel kohtusin Marielliga, kes on loodetavasti mu järgmine isiklik abistaja. Proovipäev kokkulepitud.

Aitäh Kristile, et mul oli päris asjalik suveõhtu Shakespeari kohvikus!

Taaskord tõdesin, et olla probleemideta on päris tore olemine!
Vahetevahel.  

teisipäev, juuni 21, 2016

Ürgne igatsus... ehk Saaremaast...

Sain alles täna aru, miks panin Kuressaare Linnuse - Kindluse näitusele nimeks "Igatsusevärvid". Kindlasti on olnud sajandeid paksude müüride vahel väga palju igatsust, millest on vaikitud...  Ja mu enda sees on olnud eluaeg igatsust, millele polegi sõnu... ja ega keegi ei aimagi...  See on kuidagi olla suurem oma saatusest, jäta mingi väikene jälg tulevikku, leida imeline armastust, et oled armastanud hetke, millest elad... Kõik olnud  on suurem kui praegune hetk ja mitte keegi ei tea, kuidas kajab praegune hetk sajandite pärast...

Aga nüüd Saaremaa hetk, mis juba mälestus...

  Neljapäeva õhtul täitus soov puhata - olla - elada väikeses majakeses. Seda sain teha kolm päeva... Oleks olnud mul võimalus, siis oleksingi Lepametsa puhkenmajja jäänud :)

Aitäh perenaisele Maiele!











Köögikene, kus oli olemas kõik vajalik.


Saun ja veel puukütega. Sellises saunas polnud ma käinud kümneid aastaid... Aind vihta ei olnud.

Laupäeva õhtul oli meil tüdrukute saunaõhtu.




                    See oligi mu väikene unistuste maja.
                                                         Maja ees oli tiik vesiroosidega.






Reedel jalutasime Heleriniga natuke ka Kuressaare peal.


Kaisulinnu asemel leidsin rüütli :)

Sedapuhku ma ei hakkanud kõva häälega kaisulinnust rääkima - see lugulaul jääb kümme aasta taha. Ustavasti tuleb tulevikuski alati meelde, kui peaksin Saaremaale sattuma...








Ja näitus "Igatsusevärvid" ise. Avamisel oli küll vähe rahvast, kuid suured olid üllatused. Mu näitusest oli Anna - Liisa rääkinud raadios Kadi (kohalik raadio). Näitust  võib kuu jooksul näha 10000 inimest ülemaailma - päriseltr, mul läksid põlved nõrgaks seda kuuldes. See on  siiani uskumatu, ei jõua mulle kuidagi kohale :)

Ja Helina tulek avamisele.
Korraldamine oli väga hea. Igatpidi aidati ja küsiti, mis abi ma veel vajan.



                                                                        Helinaga

                                                                    Anna-Liisaga.

Linnuse juhataja oli ka kohal.

Seekord olen küll väga rahul. Nii näitusega kui ka iseenda pisarate võitlusega. Ega keset seda siirast sära ei pandudki tähele, kui väsinud ja kurb tegelikult olin... Aga see vist kuulubki kuulsuse juurde - olla laval sädemeke, nagu poleks hetk tagasi mitte kui midagi juhtunud ning kõik ongi kõige paremas korras.

Näitus on võimas, samas mõjub õrnana. Nagu igatsus.

Pühapäevast veel hästi armas kild. Kuressaares bussijuht ütles haarades mind sülle: "Ega  mind keegi ei keela tüdrukut sülle võtta!"   Ta  oli minust tunduvat vanem härra, hästi sümpaatne. Alguses küsis, kas võib ja saab aidata.

kolmapäev, juuni 15, 2016

Mida kui kaua veel... KUI loetakse mu blogi, siis miks EI küsida minult... Saan aru, et loetud ikka arutatakse, aga siin on veel miskit muud. Selle linki http://foorum.perekool.ee/teema/ratastooli-tiia/ saatis mu tuttav... Õieti tegi, kuid nagu viimased 10 aastat mina ei loe kõiki komme... Kui kellegil on küsimusi, küsige palun minult :) Ma olen ju väga kättesaadav!
KUID
tegelikult on päris mõnus teada, et mõnel ikka olen meeles, ka negatiivsemalt... Lihtsalt neile on aeg kuidagi seisma jäänud... Sellest kurb... Kindlasti hakkan rahustama lähiajal kurjemaidki... siinsamas omas blogis, sest nad ju loevad seda - järelikult peaks ilusti toimima :)

  Aitäh neile, kes on mõistvamad ja positiivsemad :) , kes avastavad mu blogi ning ütlevad seda ka mulle isiklikult :)