Ausalt ka: tegelikult vast peaksin olema kibestunud vanapiiga

... momendil selline tunne, sest et...:

Olen kogu elult  lüüa saanud
Väga palju kannatanud. Isegi kõige väiksemaid pisiasju. Kui vanasõna "Kes kannatab, see kaua elab" tõele vastab, siis mina peaksin küll lõpmatult kaua elama.
Egoist olen ka.
Meeste armastuses pettunud. Kuid mitte meestesoost.
Armastust kui sellist usun. Raudselt.
Emana olen maailma halvim... Kas ikka olen - seda tasuks veel mul läbi mõelda. Emadki vaid inimesed. Ükski inimene ei ole veata... Olen enda meelest parima andnud ja annan edasigi parima. Enamat ma ei suuda.
Kassid eriti ei meeldi. Väljaarvatud mõned kassid. Kass Pätut armastan. Kass Bongot armastasin ka... On veel kiisusid, kes mulle väga meeldivad.
Viriseda - noh vahetevahel võin. Ei meeldi aga.
Mis siis veel oleks vanapiigalik tunnus...
Ma  nagu ei anna nagu vanapiigat välja...

Kalts, millega saavad teised kõike endalt pühkida...
See tunne on ka.
Natukene.
Tänapäevane roosa tolmulapp oleks täitsa minulik olla...

Tegelikult olen siiski vaid  Tiia.  Kes või milline iganes siis oleksin... Ehk Pöial - Liisi ja katkise tiivaga pääsukene...
Olgu mis on, tulgu mis tuleb. kuid jään iseendaks. Iseenda tõekspidamiste juurde.

Tänane postitus ei ole mitte midagi ütlev... Kindlasti on nüüd uudishimulike, kes tahaks otsekohe teada, mis jant toimub... Nagu eilse facebooki postituse "Ükskord, varem või hiljem pidi see juhtuma... Juhtus täna. Kas just selliselt pidi juhtuma, selles kahtlen. Loodan, et juhtunu avab uusi juhtumite lehekülgi. Ja rohkem häid ja mõistvaid." peale.
See uskumatu, kuidas lühikene postitus mõjus... Ausõna, ma ei ole ealeski niiviisi mõelnudki, et salakavalalt kirjutades hoian pilke endal - ei, ei, ei... See on ikka inimeste oma valik, kas loevad või on sõbrad või minu pärast kas või armastavad mind.
Mina olen mina.
Püüan olla siiras ja ausameelne.
Mõnikord kirjutan tundeid välja. Mitte olukordi. Issakene, kui vaid teatakse, kui palju lisa võib peiduta ridade vahel vahetevahel ehk teisi sõnu, kui palju jätan kirjutamata - siis oi, oi, oi...
Olukordi lihtsam kirjeldada. Näiteks, täna sadas vihma - selge pilt. Kuid, mis tundeid see vihm kaasa haaras, on palju keerulisem kirjeldada. Kirjutada. Välja öelda.

Jah, mul on hästi keeruline ja raske hetk.
Kuid, kuna mul pole olnud raskusi ega keerulisi hetki. Koguaeg on ju. Elu on mind õpetanud raskustega toime tulema. Mitte lööma.
Vahepeal oligi kõik kuidagi liiga ilus, et olla tõsi.  Hõljusin nagu maa ja taeva vahel, unustasin nagu reaalsuse ohud ... Nüüd olen jälle kahe jalaga maa peal.
Tõsi, on asju, mis ei ole enam mu võimuses - ainult mis mina saan teha on rahulikult looda ja soovida, et olukord laheneks positiivselt.
Olen halvast väsinud...
Head peab juurde tulema.

Kui nüüd hoolikalt mõelda, siis  kibestunud ei ole ma päris kindlasti :)

Raskem olla õnnelik, kui õnnetu...

... Täna mõtlen  niiviisi. Jälle. Olen  ennemgi niimoodi mõelnud.
Sellepärast inimene ei suudagi vist õnne ligi lasta - temaga toimetulek on pagana raske.
Pärast naeru on raskem nutta.
Kergem on pärast pisaraid  naeratada... ja siis taas nutta... Viriseda, et elu on nii paha ja paha...

Tean alati, et pärast suurt heaolu ja rõõmu, mis ongi lõppkokkuvõttes üks suur õnn, tuleb mingi suurem paha pauk. Vahel keset hästi minekut mõtlen ja lausa soovingi, et see hästi minek oleks aeglasem.
Sest lõpus näen valusaid pisaraid...
Needki on tegelikult millegi jaoks vajalikuks.
Kas või selleks, et olla
tugevam
ja õnnelikum... 

Ingli poe õnnesild rahakotis...

... tuli välja, kui tegin rahakotti korda. Käisime Kristiga mõni aeg tagasi Ingli poekeses. Esimest korda.  Muidu olen umbes aasta uurinud ja huvitanud ja uskunud kristalle ja kivikesi. Võib - olla nii mõnigi arvab, et hakkan vaikselt lolliks minema...  Las arvab pealegi. Jumal temaga! Noojaa, poes kassa kõrvalt klaaskausist sai ostja võtta ühe n ö õnnesildikesi. Näitasin sõrmega Kristile millist soovin. Lugesin kiiresti. Kristi pani rahakotti. Ununeski sinna tänaseni. Täna siis lugesin mõtega:
"Kui sa enda elu ei väärtusta, siis see on tänamatus. Sinu elus peab olema esikohal sinu õnn ja sinu vajadused. Vastasel  juhul  sa raiskad sulle antud elu"
 On mõtlema panev.

Tänane õhtu polnud selline nagu soovisin ja lootsin veel eile hommikul. Tegelikult juba talvest saadik... Soovisin minna Anne Veski kontserdile Tartus... Kuid millegipärast ei ostnud pileteid varem, mõtlesin jälle, kas on kellega minna (iialgi ei tohiks niiviisi mõelda) - loomulikult oleksin saanud Kristiga minna. Talle sobis täna õhtune tööaeg... Arvan, et pileteid oleks saanud Lauluväljakultki... Kuid...

Nüüd mõtlengi taaskord, et pean siiski rohkem hakkama iseend väärtustama...
Kaks päeva omas elus olen jälle raiskanud mõttetutele mõtetele: kellele üldse elan ja milleks üldse elan...
Sai ka nutetud.
Muide, palju kergem sai. Hingel.

Homme naeratan taas. Iseendale.

Elus pole aga ikkagi juhuseid...

Küllap kohtan Annetki veel kuskil laval... Kuressaares jalutades südaäööl nägin vist teda bussiaknast, kui kontserdilt lahkus... Mul oli juba siis mõte minna, kuid ajaliselt hästi ei klappinud...

Jess, super Kuressaare aeg

Jälle suvemälestuste pagas rikkam :)

 Kuressaares kesköised jalutused.  Linn sai üldse risti ja põiki läbi jalutatud. Ka päise päeva aeg.

Johani spar.  Esimest korda spas. Esimest korda elus ka - häbi küll tunnistada :) - mullivannis. See oli lahe, et lõpuks oli spa vaid meie - minu ja Kristi - päralt. Rahvas õhtul oli vähe... Basseini servapulgast kätega kinni hoides seisin või õigemini hõljusin vees ise.  Kuna olen nii kerge, siis mu jalad lihtsalt tõusid veepinnale :) Kristi mõned hetked ei hoidnudki minust kinni. Mina siis jälle "karjusin" naerdes, et upun nüüd... :)
Muide, mul oli kaasas igivana trikoo, mis oli viimati seljas 17 aastat tagasi - uskumatu, kuid nüüd läks mulle ilusti selga. Võin vist olla väga rahulolev daam, kelle vorm aastatega pole grammigi muutunud :) Ometi figuuri hoidmise nimel ma ei tee ju eriti midagi üleloomuliku... Pigem söön rohkesti magusatki :)
Aitäh Johan spa  kes soodsalt rõõmustas meie õhtupoolikut!!!

Näituse Piiskopi eluruumis võtsin siiski ise Kristiga  maha.  Viibisime kindluses  vähe aega, umbes pooltundi, kuid selle aja jooksul näitas mulle Kristi ruume, kuhu oli võimalik üle ülikõrgete lävepakkude ratastooliga pääseda. Ja sain istuda Lossi aknal. Nagu keskaja daam pikas kleidis... Oli kuidagi võimas tunne.
Aknal püüdsime teha ainsa pildigi sellest reisist. Ei olnud head pilditegemise võimalus... Pealegi mõtlengi, et on hetki, mis võiks jääda rohkem mällu... Meelde...

Priit, kes sõidutas  meid maalidega Lossist bussijaama, arv as, et näitust nägi paarkümmend tuhat inimest. Igatahes mu külalisraamat on täis kirjutatud, on jaapani ja korea keeltki seal ;)
 
Kristi vanaema ja vanaisa olid väga külalislahked.
Ühisgümnaasiumi hostel oli täitsa mõnus ööbimiskoht. Minu jaoks veidi nostalgiline  ka ;)

Kesklinna avalik inva - wc jäi meelde: ühes ruumis wc-ne  koritusvahendite ladu,mis meenutas osaliselt rahavõtja onu kohvikut.  Kui välja tulin, küsis onu: Noo, kas häda sai aetud? Naerma ajas.

Kuressaare tänavad on aga pisut ebasõbralikud ratastooli(de)le. Eriti kesklinnas... Minu ratastoolil läkski seljatoe kruvi lahti, mitte katki, kuid mul oli lihtsalt ebamugavam istuda , kuigi Kristil oli vist just viltune käepide parem lükkata...

Laeval käisime õueski. Eile tagasi tulles leidsime lifti juures laeva - ratastooligi. Arvatavasti tihti seda ei kasutada, sest oli suht tolmune... Minu jaoks oli küll see ratastool 3 x korda suurem, kuid paarkümmend minutit laevas ajas asja ära.

Kuna käisime bussiga, siis tassisime maale Kristiga kahekesi Tartu bussijaamast Annelinna, üle Emajõe. Lõpetasime Saaremaa reisi kenasti tüdrukute õhtuga Kristi pool. Aga see kuidas me läksime, see on võimalik vaid Eesti kangetele naistele: minu põlvedel ja külgtugedel maalikohver, riidekott ja käekott ning Kristil õlal suur maalikott ja seljakott. Kõik mehed, kes meist möödusid, vaatasid uskumatult meid :) :) :) Me hoidsime taksoraha kokku...
Naersime ja mõtlesime, milleks vaja vahel üldse mehi... :) :) :)

Mul oli tõesti super pühapäev puhkuseks. Eilne, esmaspäev oli väikene tööpäev ka mulle, kuid hästi tore. Loodan, et Kristilgi oli mõnus tööaeg. Aitäh sulle, Kristi!

Taas tõdesin, et inimene ise saab siiski teha igasugustest naudimistest tõelise naudimise :)

Pokemanide asemel Kaisulind ehk siis homme Saaremale

Niisiis, ehk sel nädalavahetusel leian viimaks Kaisulinnu Kuressaares. Selle kaisulinnu, keda ma kümme aastat Sõrve Säärest ei leidnud :) :P On küll Pille poolt Eedenis leitud Kaisulind, kuid soovin siiski ühe kaisulinnu ise leida.
Arvatavasti Maarja ja Pille arvasid Sõrve Sääres jalutades, et olen täiesti ära keeranud, kui otsisin teadmatut Kaisulindu...
Kui ma paari päeva eest sain aru, mis või kes - kumb siis lõpuks? - on Pokemon, siis mõtlen küll, et minu Kaisulind on leebem ja võimalikult päris variant hullusest. Pealegi minu enda loodud. Välja mõeldud. Ainult minu oma. Ja kindlasti   minu Kaisulind ei pesitse nutitelefonis, mida mul ka ei ole. Ta lihtsalt on kuskil põõsas või hoopis teel ja jalutab rahulikult mulle vastu - ning siis tulebki äratundmisrõõm.
Naerulagin.
Mis ma leidmise juhul Kaisulinnuga peale hakkan - veel ei tea.  Küllap armastama ;)

Seni kaua, kuni pole Kaisulindu üles leidnud, ajab mõte temast lihtsalt mind naerma.

Homme on Haapsalus huvitav üritus - naerujooga. Kanal2-s oli... Seal tahaksin ka olla. Usun, et just naerujooga sobib mulle või olengi seda terve elu teinud :) Olen päris palju päevi ju üksi - ometi naeratan ja naeran iga päev. Isegi siis, kui nutan. Lõpetan nutmise. Kuivatan pisarad. Naeratan: sai parem küll :)
Samas võin naerda pooltundi järjest, et ei hinga kah eriti, seltskonnas... Minult küsitud murelikult, kas ikka hingan ning see ajab mind veel rohkem naerma... 
Olen India naerujooga proffesoriga väga nõus, et naermine muudab inimesi positiivsemaks.
Igatahes naerujooga hakkas mind tõsiselt huvitama...

Pokemonid mulle eriti ei meeldi. Massihullus. Absurdne mäng... Kardan, et võib kaasa tuua igasugusi probleeme... Kas see ka päriselt arendab - natuke kahtlen...
Kuid maailm muutub.
Muutub mitte enam aastatega ja kuudega, vaid juba päevadega. Vähemasti mulle tundub nii.
Rahu ei ole.
Tegelikult sõjad. Mis need rünnakud jm muud on... Nüüd juba Saksamaal...
Ja inimesed küll kardavad, kuid elavad siiski rõõmsasti edasi.... Vähemasti seni, kuni neid ei ole puudutanud karmus... Annaks jumal, et see karmus jääks vähemaks...
Maailm võiks muutuda paremaks. Mitte halvemaks.

Aga minagi püüan homsest ainult rõõmu naudimisele mõelda. Lülitan kõikidest jamadest end välja.
Saarlased, saatke sõnum või helistage, kui soovite minuga pühapäeval või esmaspäeva hommikupoolikul  trehvada :) Ja võib - olla ilmub kuskilt Kaisulind välja - ootamatult ja üllatuslikult.
Igatahes tulevad rohked energialaksude päevad. Usutavasti.
See annab jaksu edasi olla ja elada...

Minu inimesed, teiegi naerge õnnelikult sel nädalavahetusel!

Nohjah, püüdke Pokemonegi, kuid mõistuse piires! Me koduski  mängutagi juba Pokemonid ees ja taga - igal pool... Mina ainult ohin  ja naeran :)