Tahaksin siit hoopis mujale... Olen nüüd üle nädala kodus istunud, sest... Ma ei saa teha nägu nagu oleks kõik absoluutselt hästi. Siis valetaksin lihtsalt eelkõige iseendale.
Seda ma aga ei taha!
Diana on taas kadunute nimekirjas. Tegelikult aiman vist küll, kuhu... Ja mõistan ka, kuid minu oma elu on see nädal segi elatud! Hea küll, päris nii see ka just polnud.
Kujutage olukorda, kui olete toavõtme kaotanud, teil on vaja minna x kohta, kuid te ei saa, sest te ei leia võtit... Teil ei jää hädavajalik tegemata. On internet. Mobiil. Kuid tee ei saa toast välja minna enne, kui abi jõuab...
Minu toas kükkitamine võrdub selle olukorrale praegu.
See on väsitav tegelikult. Püüda mõista teisi, samas unustades või lükkades tahaplaanile iseenda.
See on iseenesest suuremalt jaolt küll veel napi isikliku abistaja teenuse / töö mõistmise ja kättesaadavuse tulem. Mitte üksnes Diana viga.... Mõtlen, et kui abistaja töö saaks laiemalt poppiks ja täisväärtuslikkkuks, küllap siis oleks ehk pisut kergem uusi abistajaid leida ning võib - olla siis poleks mina ka nii leebe tööandja, et elan kuidagi üle, kui tööle ei tule, ära muretse. Praegu olen täpsselt selline.
Ma ei oska ega soovi ollagi karm tööandja.
Ei soovi karm olla vist kunagi.
Siiski
on minulgi elus hetki, mis tuleb koheselt elada! Neid lihtsalt ei saa järgmisele hetkele lükkada...
Oleks mul ainult võimalik töötasugi rohkem anda, siis oleks reaaalsem ka iga eluhetk elada. Kuna jõuame isikliku abistaja teenuse võimaldamisega nii kaugele nagu nt Rootsi?
Minu südamepõhjas o n nukrus, et ei saanud õigel ajal Silveri kinki postitada ja aruande dokumente paljundada.... Kaua - kaua pole olnud sellist mittenäilist seisakut. Näin ju koguaeg toimetav. Seisak on minu sees.
OK, täna oli koristus laupäev. Mulle meeldib kodus toimetada ikka ja alati. Anita abis on alati lahedalt rõõmus koristada. Täna paistis päike ka veel. Ja Kaagvere hakkas maja ees taas suvist elu elama :D :P Nagu suurlinnades tuleb rahvas kevadeti tänavadele, oli täna siin keskpunkt maja esine plats. Isegi kaltsulaat toimus. Papale oli see suursündmus. Oli elevil.
Igatsen midagi head.
Minna kuhugile kasvõi jalutuskäigule... Alati meenub Pille, kes oli valmis mind loodusesse üksinda jätma, aga nii, et ta oleks mind kaugemalt jälginud ja kui oleksin abi vajanud, siis kohe mu juurde tõttanud. Vot, see on proff isiklik abistaja!!! St vahest tahaksin tõesti looduseski üksindus, et leppida iseendagagi ära....
Rääkides Kareliga MSN-s, abistajatest, et suurem korter ja 1 tuba abistaja(te)le, ütlesin uue ilusa sõna/mõte välja endale ka üllatavalt ja ootamatult. Ta jäi mõttesse ja küsis: ega sa siis ei hakka abistajaid 24 tundi, kui nad oleksid/elaksid su juures. Vastasin: magan ka, magades ma ei vaja abi või kui siis kalliabi ;) Kalliabi!!!! Kuna kell on juba palju, siis ma rohem ei jaksa sõnast ´kalliabi´ kirjutada ;) ;) ;) Teinekord.
Usun, et uus nädal tuleb toimekam ja
nukrus kaob taas :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar