Reede, märts 29, 2019


Hommikul ma ei mõelnudki veel, et õhtuks on elamine remondi hullumaja ja tagatuba päris tapeedita... Mõtlesin, et alustan maalimisnurgast ja liigun tasakesi üle toa...
Mul tegelikult ei ole ju veel värve ega tapeedigi ostetud... Kes mind hästi tunnevad, need teavad, et tapeedivalimisega läheb  mul kuid, sest ma ei leia seda õiget... 😋 ja kui leiangi, siis käin sada korda vaatamas ja mõtlen - mõtlen...

Nüüd pean kiirostu nagu tegema - kaks võimalust , kas õnnestub või ei õnnestu...

Viie aasta tagust apsakat ma ei korda, et lasen kellegil teisel oma tuppa  tapeedi valida, mis kisendab kõvasti, et võta mind maha... Tookord võtsingi, või õigemini tapeet ise otsustas kolme  päevaga, et ta ei jää seinale... - ta ei olnud minu oma.
Viis aastat tagasi oli asine Kass Bongo nr 1. Täna oli tähtis käpp Kass Bongo nr 2. Aga Kass Pätu hoidis möllust eemale, vahepeal oli kadunudki tühja kappi.


 Minu kõige armsamal tapeedil sai aeg otsa... Tundsin aja otsa saamist juba mõnda aega... Juba sellepärast, et tapeedil oli Jänksi jälg, ainuke koht, kus Jänks suutis  närida korralikult, oli minu voodi taga olevasse tapeet...


Tapeedi lugu.
Kaks aastat hilisin Bauhofis käies.
Siis sai vist natu üle aasta seinas olla, kui pandi mitte minu tapeet... Siis ostsin teistkorda täpselt samasuguse tapeedi, sest lihtsalt minu tapeedil ei olnud mu juures aeg täis saanud... Mõni ei mõistnud , miks nii teen, mõni naeris... Aga minu jaoks tapeet elas mu toas - ja rohkem mul ei olnudki vaja.

Ühele maalile sain idee just omalt tapeedilt.

Kui täna Viktoria ja Nansy maha kiskusid, siis mina omaette jätsin tänades tapeetiga hüvasti... Tegi mulle palju rõõmu.
Selline võib olla ka ühe tapeedi lugu, kui oskad südamega asju näha...
 Viktoria oli super tubli. Ta lihtsalt oli südamega asja juures. Ma nagu ei palunudki... Viktoria tahtis ise aidata... Aitäh talle selle abi eest.


Pildid tegi Nansy.

Kommentaare ei ole: