Pühapäev, märts 10, 2019

Kas nostalgia või...


 Eilne mõtlesime Maarjaga uuele seminarile.
 Ja üldse soovime alustada - issakene, see pole õige sõna ega mõte - või/ja jätkada koolitustega.
Mina tunnen puudus igasugustest korraldamistest ja tegemistest. Isegi projektijuhirollist. Kuigi projekte hea meelega ei kirjutaks. Aga kui vaja, siis kirjutaksin ka.... Olen ikkagi vist kirjutanud ja juhtinud seitse projekti. Kogemusi peaks olema.
Kuigi vaheaeg selles kestnud pisut üle mõistuse kaua.
Isegi ei tea, miks...

Nüüd otsisime Maarjaga vanad materjalid, mida oleme oma koolitustel kasutanud... Maarja leidis tunnistuse kursuselt "See EI läheb läbi". Veel LEEPÜ nimi oli me mtü, siis ei mõelnudki uuele nimele... Täna olen mtü nimega super hästi rahul.  Ega  vana nimi ei meenugi väga tihti, kui ei ole just vaja ja kui ei sattu silma alla mõni vana paber...
Lugesime märtsi 2007 materjali.
Sain lakse ja plakse vastu põski ja südant, hinge. Päriselt ka. Külma judinad jooksid kuumalt üle keha.
12 aastat tagasi olin mina isiklikult küll saanud sealt koolituselt tõuke tänasesse päeva. Siis rääkisime loovusest, eneseleidmisest, armastusest, õnnelik olemisest... Siis see  kõik ei olnud veel nii popp ja kuum kui täna. Neist rääkiti küll, kuid palju vähem.

Tänu Kaupole ka, kes oli tookord meil koolitaja ning kellega on olnud mitmel - mitmel korral super koostöö. Minus alles tohutud head kogemused selleski geniaalsuse koolitusest, kui sain olla Kaupo kõrval teine koolitaja ja kuidas ta teisel päeval viskas mind külma vette. ja mina ujusin edukalt välja, nii et osalejad ei panud tähelegi, et olin ikka pagana närvis. Pärast olid Kaupo kommentaarid positiivsed, ainult ta rõhutas, et praktikat pidevalt vaja.

Hakkangi nüüd praktikat uuesti tegema. Soovin praktikat pidevalt  teha edaspidi...

Lihtsalt pean iseend kokkuvõtma. Tegema veel rohkem seda, mis mulle tõeliselt rõõmu pakub ja mida armastan.

Need kollased tulbid on naistepäeva tulbid. Silver tormas öösel nelja aeg Soomest üllatuslikult (ma ei aimanudki ta tulekut) tuppa ning hüüatas: "Mis magad... Head emadepäeva!" Kuupäev oli juba 9. märts. Naistepäev ja emadepäev on ju tegelikult iga päev.

Niisugused üllatused toovad tõepoolest värinad kehale ja südamesse.
Eile õhtul naersin nii palju, et mu kõhukene valutas. Ei olnudki nagu miskit nalja, kuid kõik tundus nii naljakas. Iga sõna ja iga lause pani itsitama... Ja ometi räägitu oli jumala tõsi. Arvan, et mina ei olnud ainus, kes sai naeruvärinaid... Arutasime, milline on super naine ja suhe. Mina usun jätkuvalt, et elus on häid värinaid vaja 25 x 7 - siis on kõik hästi ja toimiv 💗 Super naine jaksab palju, nagu oleks ööpäevas 25 tundi ja on ikka särav - võluv.

Kommentaare ei ole: