Teisipäev, oktoober 08, 2019

Eile õhtu jällenägemiserõõm

Germán Gholami Torres-Pardo lauluõpilaste kontserdil.

Seal nägin pärast 14 aastat vist oma isiklikku abistajat Annat. Taaskord on mul hästi hästi hea meel, et Anna tegeleb sellega, mis talle meeldib - tegeleb klassikalise muusikaga, lavastab ja nii edasi. On elanud kaugel Pariisis... Eile saime põgusalt rääkida. Aga jällenägemiserõõm oli suur. 

Uskuge mind, olen uhke oma isiklikke abistajate üle! Seda ütlen tõsimeeli. Neil kõikidel läheb omamoodi väga hästi. Nad viivad omaenda unistusi täide.

Aga maailm on ikka väga väike! Viimaks ongi nii, et kõik tunnevad kõiki ja kõik on kõikidega seotud. Ma ei osanud uneski näha veel paar nädalat tagasi, et Germáni lauluõpilastel kontserdil kohtan Annat üle pika - pika  aja...


Annaga seoses meenub mulle kohe ka mu koer Morell, kes ei unune eal ning keda jagasin lõpuks sõbranna Kariniga...

Kommentaare ei ole: