Esmaspäev, oktoober 28, 2019

See elu...

Elu on habras.
Tundub kummalinegi. Kuigi võib - olla ei olegi kummaline ega juhus... Elus tuleb ikka see, mis tulema peab...

Arvamuslugu Tartu Postimehes tuleb küll, kuid millal - täpselt ei tea... Ja kindlasti lühendatud...
Ma arvan, et  Kuldvõtmekese tekst, mis   ei mahu lehte, mahub kindlasti minu Kuldvõtmekese täiendatud raamatukesesse. Mõtlen, et täiendatud IAT ehk Kuldvõtmekene kogumik/raamat võib ilmavalgust näha järgmise aasta kevade alguses, näiteks 31. märtsil. Viis kuud tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha. See  aga pisut teine teema, millest  lähipäevil kirjutan lähemalt ning palun kaasarvamusi ja -töödki.

Eilne jube torm meenutas mulle talve, kus olime umbes ligi nädala elektrita.. Mina õppisin küünlavalgel... Ka joonistasin küünlavalgel... Väga hädakest polnudki.  Tõsi, siis oli ahjuküte, kaevuvesi ... Telekas ei mänginud. Lugesin raamatuid. Oli raadio, mis käis patareiga...  Natuke jube oli õhtused pimedused, kuid samas põnev ning kuidagi harjumuspärane. Minu lapsepõlves oli elekter pidevalt ära. Eriti sügisel - talvel. Telefoni meil siis ei olnudki...
Inimene harjub tänapäeval kiiresti mugavustega.
Tihti unustadakse, et loodusele vastu ei saa... Ükskõik, kuidas püüdakse.  Olen mõelnud ka sedapidi, et ehk soovib kuskil kõrgel mingi võim tuua inimesi vahetevahel maa peale tagasi helesinistes unistustes vallutada turvaliselt maailmaelu ja et kõik polegi inimeste võimuses... Elektriga oleme harjunud. Interneti ja nutikadega oleme veelgi rohkem harjunud. Igasuguste pisiasjadega oleme harjunud. Ega inimene ei mõtle enam, mis siis saab, kui näiteks kaardimakseid ei saagi teha... Elektrita tuleb ikka kaos väga kiiresti...
Mina olen mõelnud, kui siin juhtub olukord, kui elekter pikemalt ära oleks ja kui oleksin üksi kodus, ning poleks jõudnud ka telefoni laadida või ei töötago operaator, kas siis tuleks kellelgi meelde, et mina ka olen olemas... Päriselt ka. See on õudne mõeldagi, aga paradoks on, et hädas mõeldakse eelkõige iseendale... Mul on koduelu elektri abiga, kütegi. Ja ma ise ei saa küünlatki põlema panna... Muidugi ma ei mõtle sellele süngusele palju. Paar korda olen lihtsalt peast läbi lasknud... Küllap siis ka saab leida mõni positiivne lahendus.

Tean, et elus tuleb igasugustele olukordadele lahendusi.
Selle teadmisele tasub olla ka tänulik.

Täna tulin mõtele, et vanasti oldi koos ahjutule juures, nüüd loedakse blogisid...  seni kuni see võimalik... ja igaüks on siiski enda ette...

Kommentaare ei ole: