Reede, oktoober 18, 2019

Minu lapsepõlve unistusestki

Avatud Lava. Nr 7. Minul koos Maarjaga tehtud.
Eile.
Poka sotsiaalteenustekeskuses.
Esimene kord Kastre vallas. See üle mul tõsiselt hea meel.

Mitte eriti hea meel pole, et huvilisi nagu oli, kuid kohale ei jõudnud peaaegu keegi... Võib - olla, et Pokale on õhtu kehva tulla,   on ikka üksik kohakene keset Kastre valda. Või hirmutasid sõnad psühho ja draama... Igatahes soovin uskuda, et põhjus mitte tulemiseks polnud grupijuhtide füüsilised erivajadused. Delia toonitas küll, et vallas paljud teavad ja kiidavad mind, meid Maarjaga ju tv-ski nähtud...

Ootasin siiski rohkem inimesi. Nii erivajadustega kui erivajadusteta. Kuid siiski eilne  grupp meeldis mulle väga. Tõsiselt. Kuidagi oligi loov mõistmine. Juba see oli hea, et olime üksteisele võõrad, kolme tunni pärast tundsime juba, et  nagu oleks ammu tutvunud ja tuttavad.  Mida tegime ja rääkisime, see jääbki avalikusel teadmata. Kes kohal ei olnud, see ei saagi iial teada. Sest järgmistel kordadel teeme jälle omamoodi...
Psühhodraama ja üleüldse igasugused enesega töötamiste töötoad on hetk siin ja praegu.
Endale paneksin tugeva nelja, tänapäevaselt oleks vist b, kuigi Avatud Lava pole ju eksam. Õppetund alati aga.  Alati saaks paremini juhtida. Nautisin küll grupijuhtimist. Taaskord tõdesin, et see on see, mis võiks olla natuke suurem osa mu elus, kui praegu on.
Lõpuks laulsime Sõprade laulu.

Minu üks unistus lapsepõlvest täitus.Nimelt lapsena nägin ja proovisin kirjutusmasinat samas toas usutavasti, käies tädiga vahel kolhoosi kontoris ning siis mõtlesin, et ükskord teen sekretärina siin tööd. Eile siis tegin tööd, kuid mitte - jumal tänatud - sekretärina. Sekretäri amet jätaks mind liiga raamidesse, mis ei sobi päris kindlasti mulle.  Õnneks on see unistus lapsena   uitunistus, mis kadus kuhugi pikadeks aastateks... Eile meenus...

Järgmiste kohtumisteni!!!

Kommentaare ei ole: