Kolmapäev, oktoober 23, 2019

Olemisest

Täna lihtsalt kulgesin sujuvalt.
Sai ka niisama üle pika aja sõbranna Merikesega kohvitatud. Üle pika aja käis keegi mul lihtsalt niisama külas. Võib - olla näib see tühine - mõelda vaid käiti külas ja jooti kohvi... Aga mulle on oluline. Hea tunne on, et vahetevahel tullakse niisamagi külla 😉 

Praegu jäin mõtlema, et ehk tihtilugu ei suudeta elu tervikuna võtta. Eriti erivajadustega inimeste elusid. Ikka püüdakse kuidagi killustada - on nagu tervik elu, kuid palju seda, et ei saa ega ole, ei tee ega taha, ei ole ühte ega kolmandat, oh ja ah ... Minu meelest negatiivsust lõhub tervikut. Lõhub hingesid.
Hing katki, on füüsiline kehagi rohem katki - ja siis ongi raske leida elus - olus positiivset tervikut.

On hästi naljakas aeg.
Üheltpoolt rääkidakse palju hingest. Just inimeste hingede hoidmistest. Teisalt surudakse peale tehnoloogilist maailma, uusi programme ja kes - teab - mida veel, et see kõik nagu lahendavad maailma hädad.
Isiklikult  kahtlen selles.
Ma tänan Jumalat, et keegi ei ole veel leiutanud tehis - hinge... See võiks olla küll õudne...

Täna suhtlesin Lihula laupäevase raamatu ürituse teise uue  korraldajaga. Telefonisti. Alguses oli pisike segadus telefoni numbriga, et ehk annan isikliku abistaja numbri, et ehk räägib tema minu asemel. Seletasin kirjutades asja. Jätsin kaks võimalust, kas mulle kirjutada või helistada. Reet helistas. Ütlen tõesti ausalt, et ta oli väga hea kuulaja ja kannatlik. Mul oli õnneks isiklik  abistaja kõrval, kes "tõlgis" mind.  Vestlus kulges hästi sõbralikult.
Mul on hea meel, et järjekordselt ei andnud järele kes - teab - kelle kiusatusele: ärge helistage mulle, ma ei kõnele ühtki sõna... Ma ju räägin!!!

Laupäeva pärast pabistan. Kas jõuan kenasti õigeks ajaks kohale...
Lihulas oodatakse juba .

Kommentaare ei ole: