Reede, oktoober 04, 2019

On tunne jälle...

... et pean isikliku abistajat otsima hakkama. See ei ole otsene töökuulutust veel. Lihtsalt arutlust iseendaga ning võib - olla kellegile jääb miskit silmagi ja saab kuidagi pakkuda end mulle hetkekski appi...

Kõik  oleks korras, kui suudaksin kodus passida... Kui mul oleks selleks aegagi... Aga mul ei ole kodus passimiseks aega.  Pean näiteks esmaspäeva hommikul Tartus olema, ja siis veel lähiajal Stockholmi purjetama - laevaga sõitma siiski - ... Seejärel veel märkmik - kalendris Avatud Lava, Lihula raamatukogu... Oktoobri plaan see.

Mõistan suurepäraselt, et isiklikkel abistajatel on ka õigus oma elule ja vahel tervistki parandada. See on nii inimlik ja normaalne. Võin olla väga paindlik. kuid ma ei saa lõputult en d unustada. See on samuti inimlik ja normaalne.

Näiteks Stockholmi näituse järgi minemist olen kuu edasi lükkanud ... Võiksin teistviisi teha, näiteks keegi tooks või pakkiga... Seegi läheks maksma, võib - olla  sama summa, mis mul endaga minna... Pealegi, hetkel on see minek hea põhjus ka reisida... Sest nii lihtsalt lõbu pärast kruiisi ma endale hetkel ei lubaks... Kuigi mulle meeldib reisida. Seda saab ju teha, kui on töö ja lõbu koos...
Näituste korraldamine on minu töö ju...

Aga ma tean, kui olen saanud midagi ära teha või kuskil ära käia, siis hinges hea rahu.
See ongi edasi viiv energia.

Koduski on  töid teha, kuid neid saan peamiselt teha ju isikliku abistajata... Kes teab, mida siin mõtlen, saab aru...

Kommentaare ei ole: