Jällegi. Peaga vastu seina. Jumal kurat teab mitmesajast kord...
Sain just ajakirjanikult - toimetajalt ilusti kenasti Kuldvõtmekese loo ülelugemiseks... Kuid tule taevas appi, esiteks on juba isiklik abistaja on pikk termin. Isiklikust abistajast on saanud paljudest kohtadest ühtäkki abistaja. Aga just see mulle EI meeldi. See muudab kogu loo sisu ja mõtet.
Kuidas oleks, kui aetakse segi elukaaslane ja abikaasa...
Ja raha probleem on segane... Saan aru, et inimene, kes seda esmakordselt loeb, sellele ongi segane ja mõistmatu.. Ja asjaosalistele ka. Minu võimuses ei olegi TÄNA ja KOHE rahastamissüsteemi selgelt välja kirjutada... Oleksin õnnelikult seitsmedas taevas, kui oskaksin raha küsimust selgelt lahendada.
Ja teistpidi, miks KOV ei otsi isiklikke abistajaid... Arusaadav küsimus. Kuid, kas see on alati parim lahendus... Inimene endale saab leida ja otsida perearstigi, kes talle sobib... Olen arvamusel, et need erivajadustega inimesed, kes on võimekamad ja hakkajad, peaksid ikka ise otsustama, kes talle sobiks isiklikuks abistajaks. Mitte sotsiaaltöötaja EI tea ju, mida kõike nõuan või ei nõua mina oma isikliku abistajalt. Ma ei ole ealeski ametnikuga nii avameelne nagu olen isikliku abistajaga.
Hakkan nüüd lugu taaskord puust punaselt üle kirjutama.
Ma ei soovi, et praegune versooni ilmub... Usun, et saame homseks ajakirjanikuga ühise keele ja meele 😍 Soovin Kuldvõtmekese tantsu lugu näha nii nagu mina näen ja et vähemasti terminid on õiged. Saan aru, et lugu pikk, aga .. lühendates külvan segadust juurde - ja see ei ole minu soov.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar