See õnnetu kärbes...

 

Ausalt ka, nutsin lahinal paar tundi tagasi... Kõige see liiga palju ühtäkki. Ja tundsin kogu virrvarri sees üksildase ja jõuetuna, ma ei suutnud ega tahtnud tugev olla enam. Milleks üleüldse pingutada... Selliseid hetki on ka mul, kuigi harva. 

Siis juhtus enneolematut. 

Mirjam harjas mu juukseid. Püüdis enne ära minekut mind kuidagi lohutada. Armas ju.

Ja siis Mirjam kiljatas südant lõhestavalt.

Ma  ei saanud aru, mille peale. Mu pisarad seiskusid ka... 

Üks kärbes lendas laual olevasse teeküünlaleeki ja sai kohe surma.  Leek kustus ka.

Midagi sellist polnud me kumbki kunagi näinud.

Ohkasime. Olime kurvadki pisut - ikkagi kärbse elu... 

Kujutage ette... 

Mina mõtlen nüüdki naeratades, kas tõesti tahtis kärbes näidata, kui kiire ja lihtne on alla andmine... 

See õnnetu kärbes tegi aga mu eneseolemuse tunde palju paremaks. 

Usute või ei. Vahet ju pole. 

Homme tunnen taas elust rõõmu. Aga keerukate küsimustele vastamiseks võtan pisut aega, et edasi minna...