Mul on elu
Lava mul ka
Elulaval
Õnnekava
Täna hommikul ärkasin sellise mõttega. Miks - ma ei tea. Kuid nagu luulereakesed... Iga päev võiks hakata luuleliselt...
Muide, tean, et vahel tuleb ilus luuletus une pealt, unenäoski, kuid hommikuks ununenud... Mõnikord mõelnud, et pastakas ja paber voodi serva alla panna.,.
Oktoobris on jälle psühhodraama Avatud Lavad. Mitmes linnas ja kohas.
Mul on veidi kurb meel, et olen ise psühhodraamast kuidagi eemale jäänud... Südames siiski. Kasutan meetodeid tihti igapäeva eluski. Aga ise olen läbiviinud kaheksa Avatud Lava.
Aastaid tahtsin psühhodraamat edasi õppida, kuid... Nüüd mul palju muud ka õppida, kogeda ja jagada, mis on kõik omavahel seotud...
Lavasid on igalpool.
Ja järjest rohkem olen hakanud lavadel rääkima. Selge ja hea häälega. Mul on seepärast väga hea tunne. Iseendas. Ega ma ei saagi aru, kui palju olen oma hääle ja hääldusega tööd teinud, et nüüd selgemini ja selgemini, laulvat rääkida... Imestan isegi kuulates end, kui arusaadav praegu olen.
Kõik on veel võimalik.
Ja nüüd, kui keegi ütleks, et ma ei saaks õppida või ka gruppidega töötada, siis ma kasutaksin kahe - kõrva - süsteemi. Teaksin, kohe, et probleem on ütlejas, mitte minus. Tegelikult, on päris palju mulle öeldud, et ma ei räägi või kõnest pole aru saata... See on ka valulööke teinud - kui aus olla. Énam vast nii ei teegi...
Sest ma juu räägin.
Alati ei peagi sõnadegagi väljendama...,
Lavalgi on vaikuse pause...
Silmadki rääkivad.
Ja mis iganes...
Seesama blogigi on olnud suur suur lava...
Kui keegi soovib Avatud Lavale kuskil minna, siis soovitan - minna.
Võib - olla lähen ka ühele. Ma ei tea veel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar