Niisiis, käidud. Kõigepealt soovin öelda suure aitäh isiklikule abistajale Triinule, kes abistas mind vapralt haigest peast. Abistajata poleks ma täna kuhugi jõudnud.
Tartu Töötukassa juhataja Jane kabinetti sisenedes jäi esimese asjana silma joogikõrs kohvikannu ja tasside juures. Vaat see on juba esimene samm ligipääsetavuse ja kohandatud töökohtade poole :) Ma ei usu, et sealsetel töötajatel on kuigi palju kogemusi klientidega, kes joovadki kohvi või teed kõrrega. Minu kiitus neile sellist väikest asja märkamast !
Vestlusel osalesid veel Töötukassa töövõime hindamise ja töövõimet toetavate teenuste osakonna juhataja Sirlis ning ajakirjanik Silja - ja muidugi Maarja :). Vestlus ise oli väga konstruktiivne ja positiivne kui usutavasti ka Töötukassa esindajatele - seda oli näha. Püüdsime omalt poolt oma elukogemuse põhjal mõne ühiskonnas levinud müüdi ümber lükata ja nägime ise, et Töötukassa püüab omalt poolt teha inimeste heaks kõik võimaliku - lähtudes just nimelt inimesest endast, mitte puudest. Mina isiklikult arvan siiski, et paljud puuetega inimesed ise näevad kõigepealt puuet, ja siis ennast kui inimest. Minu unistus oleks, et asi muutuks vastupidiseks - aga sinnamaani on veel oi kui palju ära teha, ja töövõime- või mis iganes reform siin ei aita. Siin aitaks see, kui inimest õpetataks ja kasvatataks maast-madalast elama tavaelu, ja olema tema ise, mitte olema hall hiireke ja mingit "erielu" taga ajama. See on on pikem ja laiem teema, aga küllap jõuan kunagi ka sinnani, et sellest pikemalt kirjutada.
Praegu jääb tõesti tunne, et seoses töövõimereformiga on enamus asju Töötukassa õlgadele laotud. Sooviks tõepoolest näha ka KOV-de initsiatiivi just töövõimereformiga seoses. Transport jm teenused on ju tegelikult siiski nende rida. Mul on vedanud, et minu koduvald IAT-d toetab, igal pool see ilmselgelt nii ei ole. Meie püüame koostöös vallaga ikka teenust parandada ja uusi lahendusi leida. Võtke või jätke, IAT on tegelikult nii kõrgkoolides kui väikestes maakohtades praktiliselt lahti rääkimata, ja elu näitab, et nii mõnegi ametniku jaoks ei ole veel selge, mis on mis.
Kui hästi läheb, - ja lähebki hästi - siis on minul ja Maarjal lähitulevikus potentsiaalne töökoht olemas. Eesmärkides on see meil nagunii juba kirjas, aga võimalik, et tööd tuleb veel juurdegi. Näiteks kogemusnõustajana, või nagu mulle meeldib öelda, ikkagi aitajana ;)
Ja veel üks väga hea tänane uudis - et "Kuldvõtmekese IVT" kogumik sai valmis. Nüüd peab veel mõned eksemplarid kuidagi välja trükkima. See kõik on minu enda lõbu, aga ikkagi ka töö. Ja mis veel kõige parem - veel enne, kui ma "Kuldvõtmekest" nägin, tehti mulle ettepanek, et ka Töötukassas võiks toimuda kogumiku esitlus. Mina olen nõus teda igal pool esitlema, kui see kellelegi kasulik on.
Need ongi minu kiirmõtted tänasest päevast. Ja nüüd hakkan oma tegelikke probleeme lahendama - mulle tundub, et pean kiirkorras leidma uue(d) isikliku(d) abistaja(d). Lõppudelõpuks, mul on ka koduigatsus, mida teie vist ei ole märganud...
reede, november 07, 2014
neljapäev, november 06, 2014
Homme...
...teen ajalugu. Või õieti teen koos Maarjaga ajalugu. Vaatame-vaatame, mis sellest loost saab. See hetk on mul tegelikult juba mitu aega teada. Läheme Töötukassasse ja ütleme, mida me tahame. St et meil on tööplaanid olemas, ja oleme tõepoolest nendega ühel või teisel moel juba toimetanud.
Muide, uurides Töötukassa kodulehte, jäi silma üks justkui pisiasi - pakutavate teenuste hulgast
puudub IAT. Nt minu jaoks oleks ilma IAT-ta mistahes töö tegemine võimatu (v.a. ehk maalimine, aga sealgi vajan aeg-ajalt isiklikku värvituubide lahtikeerajat :)). Kõik muu maalimisega seonduva teen ikka ise ära, sh koristan pärast tund aega. Sellegipoolest usun, et kui inimesel endal on kindel teadmine, mida ta soovib (ja mida ta EI soovi), ja millega ta hakkama saab või ei saa, siis jõuab ta kaugele.
kolmapäev, november 05, 2014
Läheneb aasta 2015
Praegu on õige teha aeg uue aasta plaane. Nojah, eile saigi siis kirja pandud järgmise IAT plaan - või projekt, kuidas keegi just soovib seda nimetada. Mulle isiklikult tundub, et kogu elu koosneb vahel projektidest - vahelduse mõttes arvan, et see on ikkagi plaan. Isiklik plaan - ja natuke ametlik ka.
Aga mille üle ma mõtlema jäin, oli see, et eelarve jääb põhiliselt ikkagi sellekssamaks, mis ta juba aastaid on olnud. Minu kanda on ainult mõned väikesed tuhanded eurod... Võtke või jätke, aga nii see on. Tean, et töövõimereformi kavades on ka IAT-le eraldatud rahasummad sees. Huvitav, kuidas või mis nüüd nendega saama hakkab. Aga mul ei ole aega neid summasid ootama jääda, kuni reformiga seotud asjaolud selginevad. Mina ei saa oma elu külmutada. Nii et lasen sajaga edasi. Kõik.
Ma ei virise. See pole tõesti nii mõeldud. Olen aastaid oma raha pannud, teisiti polnud/pole lihtsalt võimalik. Ja ma arvan, et elu on mulle tegelikult palju rohkem vastu andnud.
Aga mille üle ma mõtlema jäin, oli see, et eelarve jääb põhiliselt ikkagi sellekssamaks, mis ta juba aastaid on olnud. Minu kanda on ainult mõned väikesed tuhanded eurod... Võtke või jätke, aga nii see on. Tean, et töövõimereformi kavades on ka IAT-le eraldatud rahasummad sees. Huvitav, kuidas või mis nüüd nendega saama hakkab. Aga mul ei ole aega neid summasid ootama jääda, kuni reformiga seotud asjaolud selginevad. Mina ei saa oma elu külmutada. Nii et lasen sajaga edasi. Kõik.
Ma ei virise. See pole tõesti nii mõeldud. Olen aastaid oma raha pannud, teisiti polnud/pole lihtsalt võimalik. Ja ma arvan, et elu on mulle tegelikult palju rohkem vastu andnud.
teisipäev, november 04, 2014
Elust endast
Muidu on kõik edukas ja toimekas, välja arvatud väike probleem. Probleem, mille taolist pole ammu olnud, ja millega ma ei ole enam eriti harjunud. St et kui on kõik hästi, siis tekib inimesel tunne, et nüüd kohe hakkabki nii olema. Ja maamunal ei ole enam ühtegi muret. Ja mida paremini läheb, seda raskem on ohte tajuda. Ja täpselt nii see ongi.
Eile oli sisukas õhtu. Nimelt psühhodraamaga. Mina isiklikult nautisin ja mõtlesin, et just see ongi see, millega soovin edaspidi järjest rohkem tegeleda. Või vähemalt üks nendest olulistest asjadest. Sel nädalal toimub veel üks oluline kohtumine, aga sellest edaspidi. Arvan, et sellest saate varsti põhjalikumalt teada. Ja veel seisab sellel kuul ees üks loeng Tervishoiu Kõrgkoolis, millele olen/oleme ammu mõelnud.
Ja veel - minu südameasi IAT, millega ongi praegu väike tõrge. Nimelt on küll 3 tüdrukut, ja ometi pole hetkel mitte kedagi. Ma ei taha mitte midagi halvasti öelda, nad on tõesti tublid isiklikud abistajad. Haigused ei hüüa tulles, eksamid on ette teada ja nende kõigiga on vaja arvestada. Ja ometi - kui üks lüli vahelt ära langeb, siis on klient lihtsalt lollis olukorras. Ei edasi ega tagasi, paigalseis. Tean, ja see on minu oma mõte ammusest ajast, et tahetakse ikkagi teha süsteem, mis võimaldaks just sellisteks olukoradeks nö "püstolabistajaid" leida. Kuid olen üsna veendunud, et vabatahtlikkuse alusel ta toimima ei hakka. On siiski vaja leida raha ja kõik üksipulgi läbi mõelda - ikka uuesti ja uuesti, kui vaja. Ja seni, kuni IAT ise pole veel nii hästi välja arendatud, on sellise süsteemi võimalikkus minu jaoks väga-väga küsitav. Võin küll 1-2 korda mõnelt sõbrannalt tasuta teenet paluda, aga IAT ei saa siiski olla nö "sõbrateenus" - muidu kukume teenuse väljaarendamises aastaid tagasi.
Ja VEEL, positiivsemas vaimus - usun, et varsti näeb ilmavalgust minu oma väikese põlve otsas valmis saanud kuldvõtmekese kasutamise kogemus 15 aasta jooksul. Selle valmimise eest tänan ka Maarjat ja Martinit. Aga ka sellest õigel ajal, kui asi juba niikuagel, et ta võib avalikult oma elu hakata elama.
Eile oli sisukas õhtu. Nimelt psühhodraamaga. Mina isiklikult nautisin ja mõtlesin, et just see ongi see, millega soovin edaspidi järjest rohkem tegeleda. Või vähemalt üks nendest olulistest asjadest. Sel nädalal toimub veel üks oluline kohtumine, aga sellest edaspidi. Arvan, et sellest saate varsti põhjalikumalt teada. Ja veel seisab sellel kuul ees üks loeng Tervishoiu Kõrgkoolis, millele olen/oleme ammu mõelnud.
Ja veel - minu südameasi IAT, millega ongi praegu väike tõrge. Nimelt on küll 3 tüdrukut, ja ometi pole hetkel mitte kedagi. Ma ei taha mitte midagi halvasti öelda, nad on tõesti tublid isiklikud abistajad. Haigused ei hüüa tulles, eksamid on ette teada ja nende kõigiga on vaja arvestada. Ja ometi - kui üks lüli vahelt ära langeb, siis on klient lihtsalt lollis olukorras. Ei edasi ega tagasi, paigalseis. Tean, ja see on minu oma mõte ammusest ajast, et tahetakse ikkagi teha süsteem, mis võimaldaks just sellisteks olukoradeks nö "püstolabistajaid" leida. Kuid olen üsna veendunud, et vabatahtlikkuse alusel ta toimima ei hakka. On siiski vaja leida raha ja kõik üksipulgi läbi mõelda - ikka uuesti ja uuesti, kui vaja. Ja seni, kuni IAT ise pole veel nii hästi välja arendatud, on sellise süsteemi võimalikkus minu jaoks väga-väga küsitav. Võin küll 1-2 korda mõnelt sõbrannalt tasuta teenet paluda, aga IAT ei saa siiski olla nö "sõbrateenus" - muidu kukume teenuse väljaarendamises aastaid tagasi.
Ja VEEL, positiivsemas vaimus - usun, et varsti näeb ilmavalgust minu oma väikese põlve otsas valmis saanud kuldvõtmekese kasutamise kogemus 15 aasta jooksul. Selle valmimise eest tänan ka Maarjat ja Martinit. Aga ka sellest õigel ajal, kui asi juba niikuagel, et ta võib avalikult oma elu hakata elama.
laupäev, november 01, 2014
Väärikalt nimepäeval
Siiagi head nimepäeva Tiiadele ja Tiiudele ! Mul oli küll ükskord aeg, kus mõtlesin, et mul on maailma kõige tobedam nimi, mida ei ole mitte kellelgi teisel - sest siis ei tundnud ma kedagi teist Tiia-nimelist, ja Tiiut ei soovinud ammugi endale nimeks, sest see tundus veel tobedam. Seda oli ju jällegi terve maailm täis. Mina soovisin endale nimeks hoopis Annelat või Angelat. Mine võta kinni, miks üks väike laps tahab endale ise nime valida. Aga praegu ei kujutaks ette, et mu nimi oleks midagi muud, kui Tiia. Olen vist juba bloginud, mida Tiia tegelikult tähendab. Tähendus on kena ja mõtlemapanev - "kingitus Jumalalt". Ja selle leidsin ühest vanast-vanast nimederaamatust. Lapsena ma muidugi ei teadnud nimepäevadest tuhkagi. Kõike muud, mis on minu nime saamisega seotud, paljud juba teavad.
Eile sai päris ilusti Tallinnas käidud - kuigi hommikul oli ärkamise ja kellaaegadega väike segadus :P Enne ei märganud keegi, et midagi valesti on, kui rongi peale minema hakates avastasime kõik koos, et oleme tund aega varem ärganud ! Ärkasime kõik kell 5 hommikul. Mul ei ole kunagi sellist nalja olnud, aga noh - parem varem, kui liiga hilja. Tartu raudteejaamas avastasime kella 7 ajal hommikul, et tõstukiga saab ikkagi ilusti 2. perrooni peale. Meile tuldi isegi appi. Arvan siiski, et see tõstuk on natuke jube, st vastik. Ja ohtlik ka. Aga vähemalt saab ratastooliga ilusti üles - kuigi mina hea meelega julgeks trepist minna. Või on see mul juba veres, et nii on kõige ohutum :) Aga tõsiselt - tõstuki peal vaatastin, et kui mul näiteks ei oleks abistajat kõrval olnud, ja kui oleksin tooliga mingi vale nõksatuse teinud, siis oleksin arvatavasti külje peale lennanud. Ja see tähendaks trepist alla kukkumist. Ja veel üks väike asi - tõstuki nuppu pidi kogu aeg all hoidma, et tõstuk liiguks. Aga kui käsi ei suuda nuppu all hoida, mis siis ? Isegi isikliku abistaja Kaie käsi väsis ära. See on väike-väike asi, aga minu meelest võib see väike nupp mõnele inimesele täitsa suur takistus olla.
Käisime niisiis Maarjaga missioonikonverentsil "Õigus väärikusele". Minu isiklikud muljed on pigem positiivsed - kuigi ausalt öeldes oli mõni asi minu jaoks kuidagi väga-väga kummaline. Ma ei oska teist sõna välja mõelda. Eestimaal ei ole minu meelest siiski kõik nii negatiivne. Mind üllatas ka see, et ratastoolis inimesi oli ootamatult vähe. Arvasin, et neid on natuke rohkem. Aga see selleks. Alati võib midagi negatiivset mõelda ja öelda. Konverents ise pani tegelikult mõtlema, ja minu meelest täitis oma eesmärgi. Ei ole ikka asi nii, et elus on tähtsad ainult keha, mõistus ja rahakott. On palju muudki tähtsat, mida peab nägema südamega.
Kas sain ka midagi uut teada ? Arvan, et mitte, kuid vahel on väga hea mõelda koos teistega asjadele, mida oled ise ammu-ammu mõelnud. Mina olen küll kasvanud kodus, kus oli viisakus ja väärikus kõige olulisemal kohal. Mind kasvatati sellises vaimus - kuigi mulle räägiti neist asjadest natuke teiste sõnadega. Ja olen selle üle ainult õnnelik ja tänulik. Kas nüüd kõik üleöö paremaks läheb, selles kahtlen sügavalt - tean juba 47 aastat, et inimese elus ei toimu midagi üleöö, nii et minu jaoks on see väga küsitav. Aga ega point pole selles. Ja minu meelest on see isegi hea - siis on meil veel lootust kuhugi paremuse poole areneda. Mõelge ainult, kui meil oleks kõik hea korraga käes ! Siis me ju ei areneks enam. Mulle endale meeldis tegelikult kõige rohkem esimene paneel - "Väärikus töösuhetes". See pani mind ennast mõtlema, kuidas olla veel parem tööandja oma isiklikele abistajatele, ja üleüldse mõtlesin oma lemmikteemale - IAT-le. Teises paneelis "Puue ei vähenda väärikust" oli minu jaoks parim Tomi näide. Teised näited panid natuke teistmoodi mõtlema. Arvan, et Tiina Kangro mõtles oma näidetega natuke teisel tasandil, kui mina. Millest saan täiesti aru, aga ikkagi jäin edasi mõtlema. Kui puue ei vähenda väärikust, - ja nii peakski see ju olema - siis kes pakuks voodihaigele psühholoogilist tuge ? Ka siis, kui tundub, et ta mitte millestki aru ei saa. Hea ja oluline on mõelda omastehooldajatele, aga see ei aita alati voodihaige väärikust säilitada. Mulle tuli meelde Aive Raudkivi ja tema raamat "Pilvedesse poodud lind". Võimalik, et tema loos on kirjas see, mida ei tohiks ära unustada, ja millest on palju õppida. Nendest väga karmidest näidetest suutsin välja lugeda, et on sadu küsimusi ja probleeme, millele ei osata veel mõeldagi. Mina isiklikult tean ühte näidet elust endast, Rootsist arvatavasti 40-50 aastat tagasi, kus lükati voodihaige psühholoog patsiendi palatisse - ja nõustamisseanss võis alata. Ja tänu selle voodihaige psühholoogi abile on patsient nüüd ise tuntud koolitaja, keda minulgi on au ja õnn tunda. Tema näide oli ja on siiamaani minu jaoks väga tähtis, kuna ta ütles mulle kavala näoga, et sina oled ainult ratastoolis :) Kas see ei ole väärikus, ja kõike muud ? Mina ei arva, et Eestis on olukord nii palju teistsugune, ja kõik nii-nii halvasti. Ajalugu on jah olnud natuke teistsugune ja keeruline. Aga kõike ei saa ka selle kaela ajada. Ka minu omaksed ja lähedased on minu pärast vaeva näinud, aga nüüd on neil põhjust uhke olla. Nii oma töö üle, mille nad on minuga ära teinud, kui minu enda saavutuste üle. Ja kui mõtlen nt Haapsalu haigla peale, kus sai lapsena mitu korda käidud, siis on olukord mõnes mõttes sama...
3. ja 4.paneel. Iga inimene vananeb, ma ise sealhulgas, ja tahan ka seda väärikalt teha. Ja siin ei mängi puue erilist rolli. Ainus, mida endiselt soovin, on, et mul oleks ka 93-aastaselt IAT olemas - kui suvatsen nii kaua elada :P Aga vananemisprotsess kui selline on ikkagi minu enda teha, st see, kuidas ma oma hinge ja kehaga toime tulen. Ja lapsed on on loomulikult väga tõsine küsimus. Kas suured inimesed saavad ikka lastest aru ? Või tahavad nad tõesti üles kasvatada täiskasvanu, kelle jaoks kõige raskem asi siin elus on oma peaga mõelda ? Minu meelest ei oska me lapse tasandil mõelda ja neid kuulata. Võin oma elust tuua näite, et olin ka lastekaitsele väga pahane, kuna ikka ja jälle ei kuulanud nad last, vaid selle asemel taheti mitte ainult mulle, vaid ka lapsele endale selgeks teha, et ta valetab. Loodan väga, et 13 aastaga on olukord paranenud, kuid jällegi kahtlen selles natuke.
Ja kõige lõpuks - ärme leiutame uusi probleeme, kui neid ei ole ! Seda ütles juba aastaid tagasi minu hea sõber ja psühholoog Kaupo. Ja seda siis, kui esimest korda tema juures käisin (minu probleem oli nimelt see, et tegutsen jalgadega - mis pole mulle tegelikult kunagi probleemiks olnud ! Vahel lihtsalt keerab mõistus ära). Eile jäi see taas kõlama. Hea, kui keegi seda meelde tuletab.
Marju Lauristin oma väikese töörühmaga saatis ikka midagi võimsat korda. Ja usun, et see jätab oma väärika jälje mitmeteks aastateks :)
Eile sai päris ilusti Tallinnas käidud - kuigi hommikul oli ärkamise ja kellaaegadega väike segadus :P Enne ei märganud keegi, et midagi valesti on, kui rongi peale minema hakates avastasime kõik koos, et oleme tund aega varem ärganud ! Ärkasime kõik kell 5 hommikul. Mul ei ole kunagi sellist nalja olnud, aga noh - parem varem, kui liiga hilja. Tartu raudteejaamas avastasime kella 7 ajal hommikul, et tõstukiga saab ikkagi ilusti 2. perrooni peale. Meile tuldi isegi appi. Arvan siiski, et see tõstuk on natuke jube, st vastik. Ja ohtlik ka. Aga vähemalt saab ratastooliga ilusti üles - kuigi mina hea meelega julgeks trepist minna. Või on see mul juba veres, et nii on kõige ohutum :) Aga tõsiselt - tõstuki peal vaatastin, et kui mul näiteks ei oleks abistajat kõrval olnud, ja kui oleksin tooliga mingi vale nõksatuse teinud, siis oleksin arvatavasti külje peale lennanud. Ja see tähendaks trepist alla kukkumist. Ja veel üks väike asi - tõstuki nuppu pidi kogu aeg all hoidma, et tõstuk liiguks. Aga kui käsi ei suuda nuppu all hoida, mis siis ? Isegi isikliku abistaja Kaie käsi väsis ära. See on väike-väike asi, aga minu meelest võib see väike nupp mõnele inimesele täitsa suur takistus olla.
Käisime niisiis Maarjaga missioonikonverentsil "Õigus väärikusele". Minu isiklikud muljed on pigem positiivsed - kuigi ausalt öeldes oli mõni asi minu jaoks kuidagi väga-väga kummaline. Ma ei oska teist sõna välja mõelda. Eestimaal ei ole minu meelest siiski kõik nii negatiivne. Mind üllatas ka see, et ratastoolis inimesi oli ootamatult vähe. Arvasin, et neid on natuke rohkem. Aga see selleks. Alati võib midagi negatiivset mõelda ja öelda. Konverents ise pani tegelikult mõtlema, ja minu meelest täitis oma eesmärgi. Ei ole ikka asi nii, et elus on tähtsad ainult keha, mõistus ja rahakott. On palju muudki tähtsat, mida peab nägema südamega.
Kas sain ka midagi uut teada ? Arvan, et mitte, kuid vahel on väga hea mõelda koos teistega asjadele, mida oled ise ammu-ammu mõelnud. Mina olen küll kasvanud kodus, kus oli viisakus ja väärikus kõige olulisemal kohal. Mind kasvatati sellises vaimus - kuigi mulle räägiti neist asjadest natuke teiste sõnadega. Ja olen selle üle ainult õnnelik ja tänulik. Kas nüüd kõik üleöö paremaks läheb, selles kahtlen sügavalt - tean juba 47 aastat, et inimese elus ei toimu midagi üleöö, nii et minu jaoks on see väga küsitav. Aga ega point pole selles. Ja minu meelest on see isegi hea - siis on meil veel lootust kuhugi paremuse poole areneda. Mõelge ainult, kui meil oleks kõik hea korraga käes ! Siis me ju ei areneks enam. Mulle endale meeldis tegelikult kõige rohkem esimene paneel - "Väärikus töösuhetes". See pani mind ennast mõtlema, kuidas olla veel parem tööandja oma isiklikele abistajatele, ja üleüldse mõtlesin oma lemmikteemale - IAT-le. Teises paneelis "Puue ei vähenda väärikust" oli minu jaoks parim Tomi näide. Teised näited panid natuke teistmoodi mõtlema. Arvan, et Tiina Kangro mõtles oma näidetega natuke teisel tasandil, kui mina. Millest saan täiesti aru, aga ikkagi jäin edasi mõtlema. Kui puue ei vähenda väärikust, - ja nii peakski see ju olema - siis kes pakuks voodihaigele psühholoogilist tuge ? Ka siis, kui tundub, et ta mitte millestki aru ei saa. Hea ja oluline on mõelda omastehooldajatele, aga see ei aita alati voodihaige väärikust säilitada. Mulle tuli meelde Aive Raudkivi ja tema raamat "Pilvedesse poodud lind". Võimalik, et tema loos on kirjas see, mida ei tohiks ära unustada, ja millest on palju õppida. Nendest väga karmidest näidetest suutsin välja lugeda, et on sadu küsimusi ja probleeme, millele ei osata veel mõeldagi. Mina isiklikult tean ühte näidet elust endast, Rootsist arvatavasti 40-50 aastat tagasi, kus lükati voodihaige psühholoog patsiendi palatisse - ja nõustamisseanss võis alata. Ja tänu selle voodihaige psühholoogi abile on patsient nüüd ise tuntud koolitaja, keda minulgi on au ja õnn tunda. Tema näide oli ja on siiamaani minu jaoks väga tähtis, kuna ta ütles mulle kavala näoga, et sina oled ainult ratastoolis :) Kas see ei ole väärikus, ja kõike muud ? Mina ei arva, et Eestis on olukord nii palju teistsugune, ja kõik nii-nii halvasti. Ajalugu on jah olnud natuke teistsugune ja keeruline. Aga kõike ei saa ka selle kaela ajada. Ka minu omaksed ja lähedased on minu pärast vaeva näinud, aga nüüd on neil põhjust uhke olla. Nii oma töö üle, mille nad on minuga ära teinud, kui minu enda saavutuste üle. Ja kui mõtlen nt Haapsalu haigla peale, kus sai lapsena mitu korda käidud, siis on olukord mõnes mõttes sama...
3. ja 4.paneel. Iga inimene vananeb, ma ise sealhulgas, ja tahan ka seda väärikalt teha. Ja siin ei mängi puue erilist rolli. Ainus, mida endiselt soovin, on, et mul oleks ka 93-aastaselt IAT olemas - kui suvatsen nii kaua elada :P Aga vananemisprotsess kui selline on ikkagi minu enda teha, st see, kuidas ma oma hinge ja kehaga toime tulen. Ja lapsed on on loomulikult väga tõsine küsimus. Kas suured inimesed saavad ikka lastest aru ? Või tahavad nad tõesti üles kasvatada täiskasvanu, kelle jaoks kõige raskem asi siin elus on oma peaga mõelda ? Minu meelest ei oska me lapse tasandil mõelda ja neid kuulata. Võin oma elust tuua näite, et olin ka lastekaitsele väga pahane, kuna ikka ja jälle ei kuulanud nad last, vaid selle asemel taheti mitte ainult mulle, vaid ka lapsele endale selgeks teha, et ta valetab. Loodan väga, et 13 aastaga on olukord paranenud, kuid jällegi kahtlen selles natuke.
Ja kõige lõpuks - ärme leiutame uusi probleeme, kui neid ei ole ! Seda ütles juba aastaid tagasi minu hea sõber ja psühholoog Kaupo. Ja seda siis, kui esimest korda tema juures käisin (minu probleem oli nimelt see, et tegutsen jalgadega - mis pole mulle tegelikult kunagi probleemiks olnud ! Vahel lihtsalt keerab mõistus ära). Eile jäi see taas kõlama. Hea, kui keegi seda meelde tuletab.
Marju Lauristin oma väikese töörühmaga saatis ikka midagi võimsat korda. Ja usun, et see jätab oma väärika jälje mitmeteks aastateks :)
Tellimine:
Postitused (Atom)