Tänasest on toad jõuludeks ehitud. Jõulupuu tuli koju juba eile. Väike. Armas. Mamma metsas.

Alumised oksad, mis said ära lõigatud, panime minu peeglilauale. Hommikuti rõõmus silmi avada.  

Ehteks minu juuksevidinad. Klambrid.

See pea jõulupuu :)

Natuke suurem kui eelmine aasta.

Päkapikk tõi ka elektriküünlad kuusele. Minu meelest üle mitme aasta on  tulede sära ka kuusel.

Ehtisin Kristiga kuuske enne linna minekut kuivatades juukseid - sellepärast ehk näin veidi mitte kena. Kuid selline ongi ju igapäevane elu ;)


Muidu oleks olnud igati mõnus talve alguse päev, kui Smartposti kuller - päkapikk poleks teinud segaseid nalju - ta  ei teadnud, kuhu automaati ta pakikese pani - Eedeni või Lõunaka... Loodetavasti homme ei vii kolmandasse kohta... Hommikupoolikul oli Eedenis Smartposti automaatide juures torisev ja pahur kuller - päkapikk - küllap tal oligi kõik segamini.
Juhtub hullematki :)

Kuid selle segadusega on häiritud teiste päkapikude töögi...

Linnast tagasi tulles leidsin laualt sedeli. Mitte millegi tähtsaga, aga samas oli oluline. See on see, mis teeb kodutunde. Näitab hoolimist. Annab rõõmu. Ma polnud mõnda aega koju tulles midagi sellist ja väikest asja ees leidnud.

 Probleeme on palju, nagu ikka ja alati,
kuid
samas on ju kõik hästi ja ilus.

IAT 2017

Viimaks omatigi - sain teada, et veel minu väike Mäksa vald rahastab mu isikliku abistaja teenust endiselt ja jätkuvalt. Nii nagu on olnud ja samas mahus, mis sel aastal.

Ootasin seda rahuldavalt sõnumit vallalt tegelikult novembri algusest. Jõudsin juba veidi paanikasse minna... 

Minu oma panus ehk rahastamine IAT-sse jääb ka seega samaks - kolmveerand eelarvest.

Muidugi, kui ma ei leia juhuslikult head ja sõbraliku sponsorit, kes usub minu toimetusi ja kes saab
ka ise minult kasu...

Raha on muidugi üks osa IAT-s, mis on loomulikult väga tähtis, kuid loodan ka, et selle raha saavad töötasuna super head isiklikud abistajad :) Loodan ja usun, et niipea ei peagi ma uusi isiklikke abistajaid otsima... Küll arvatavasti varsti saab olema praktikant , kes küsis ise praktikakohta...

Igatahes 2017 olen jätkuvalt kenasti hullumeelsena elus :) ;)

Jõuluaeg imeline...

Minu suurim jõulukingitus iseendale põrandal ja loomulikult eelkõige mu sees. Mu südames. Selgelt ja väga konkreetselt :)
Viie aasta värvilised täpid elumuutusteks.
Ja täppidesse, plaani ei ole tegelikult mitte midagi uut lisatud. Suuremad unistused said selgepiirilisemaks. Tundsin pikemalt aega, et kõik on suluseisus, ei edasi ega tagasi - tuleb teha pöörde - otsus ja mitte mõelda, kuidas sellega toime tulen... Lihtsalt tuleb kuskilt pihta hakata. Õigemini ikka jätkata tähtede poole lendu...
Usun, et soovin leida lõppude lõpuks uue elamise ka. Sest ma ei suuda oma elu Kaagverega lõpmatult siduda. Siin ma ei näe kahjuks ülehomseid päevi... Ükskord elus võiks siiski veel kolida ning kindlasti alla poole. Suur unistus on oma majja...
Ma ei usu, et 50-lt on elu täiesti rutiinseks elatud ja ei tohikski  enam suurelt unistada... Vastupidi hoopis. Inimene peab viimse hetkeni sajaga elama ja armastada elu. Vahel tänulik olema ka natu pahale mõõnale. Pahas mõõnaski võib peiduta vägagi hea sõnum, kui oskad seda  märkata. See võib viimaks pöörduda imeks edasi minna...

Eile sai käidud Tallinnas jõulupeol "Jõuluime". Korraldas THPNÜ.  Ma ei olnud viimase hetkeni kindel, kas minna või mitte. Kuna eelmisel aastalgi ei käinud mitte ühelgi jõulupeol, siis mõtlesin, miks mitte ka minna  ...  Jõulupidu nagu jõulupidu muistne ikka. Jõulumees pani meenutama oma jõuluvanat Tarmot, kellega pole ammu suhelnud... Selle vea peaks ka parandama :)
Eilne päev meeldis mulle üldse. Avastasin Jõgevamaadki. Sõitsime Tallinnasse seekord Piibe maanteelt. Eestimaa on ilus. Jõulutuledes.
Aitäh Kristile ja Maarjale vahva pika päeva eest!

Veel ühest jõuluüllatusest. Täna ütles suuga joonistav kunstnik Tarmo, et teda võeti Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu vastu. Seega, Eestis on kunstnik, kes loob oma pilte suu abil. Mul on väga - väga hea  meel, et  Tarmo üks suur unistus täitus. Ja Tarmo avab oma esimese näituse 7. jaanuaril Saue raamatukogus kell 14.
Tarmole hästi palju loovalt õnne ja edu :)

Ihhii, täna sai kaks Tarmot - ausalt, nad on kaks isemoodi Tarmot :)

Soovi siis veel emotsioone :)

...ja saadki päkapikkudelt sellise emotsioonilaksu, et anna olla ;) Seda jätkub mitmeks-mitmeks aastaks.

Jah, võimalik, et kõik need soovid ja plaanid on mul olnud päris kaua aega - minu enda sees. Aga ma lihtsalt ei osanud neid nii konkreetselt iseendalegi välja öelda. Nüüd võin seda teha - kõva ja selge häälega. Ja usun, et mu elu hakkab mingil moel muutuma, ja läheb KOHUTAVALT hullumeelseks :) Vahetevahel peabki olema nö pausiaeg ja mõtlemisaeg. Ja ega tegutsemine ei lähe ka alati täpselt nii, nagu tahad. Aga seda on vaja, et mõista iseend, st seda, kas tahadki jääda edasi tegutsema lihtsalt tegutsemise pärast, mis tegelikult eriti kuhugi edasi ei vii, või võtta sellest mingi õppetund, ning teha 360-kraadine kannapööre - ehk täistiir ratastooliga. Vahet ei ole, teeb täpselt ühe välja. Aga mina olen sellel aastal saanud ühe suurima kingituse, ja esialgu on see tõesti lihtsalt emotsioon, ehk tunne, käe ega jalaga ei saa seda veel katsuda. Aga usutavasti mingil hetkel hakkab ka seda saama :) :) :) - kui ma ka edasi tubli tüdruk olen.

Palun ärge tõepoolest kinkige mingeid hirmkalleid asju - ei iseendale ega oma kallitele. Kinkige soove, unistusi ja tundeid - armastust - ja uskuge, et asjad tulevad niikuinii.

Muhumaa ei olnud suletud!

Kolmapäeval, enne Virtsu sadama jõudmist muretses Johann, et ehk Muhumaa on juba suletud, et oleme niikaua sõitnud ja õues juba pime. Kuid õnneks oli Muhumaa vägagi avatud igas mõttes. :)

Muhu Põhikoolis esimene super üllatus oli kaldtee maja sees. See on ehitatud ainult ühele õpilasele, kes ei suutnud trepist käia, aastaid tagasi kadunud direktori soovil...

Kurvastuseks eile enne minu kohtumist kooliperega toimus leinaseisak endise direktori mälestuseks...
Minu jaoks oli see uus kogemus, proovisin enda jutus  naljakillud välja jätta..

Arvan, et oma etteastega tulin toime. Rääkisin  eile hommikul esimese tunni ajal ilusas koolisaalis.

Isiklik abistaja Kristi tegi minu tõlgimise ajal mõned pildid.

Kristile oli esimene kord nii suur tõlkimine. Väga hästi tõlkis mind!

Lapsed ja õpetajad küsisid suhteliselt palju. Jälle alguses ei saadud vedama, lõpuks oleks olnud juttu kauemaks.


Peamiselt küsiti kunsti teemadel.

Meil oli isiklik fotograaf Johann. Seega andeks, kui mõni pilt veidi udune. Aga alguse kohta on ikka väga head tulemused tal pilditamises.

Kokku saime ligi 90 pilti. Johann leidis ikka andekaid kohti ja hetki, mida jäädvustada :)

Me Kristiga olime jälle ühtemoodi riides. :) See annab tegelikult ikka esinemisele toredust ja ka mingit kindlust ja konkreetsust juurde. Oleme tegelikult ennemgi mitme tüdrukuga oma riietumisele mõelnud...

                                                           Kooli peauks. Siingi oli kaldtee.

Väljas pildistasime eile. Enne äratulemist. Akendes oli paista tundides olemine, kuid siis,  kui lapsed klassides nägid meid õues minemas, juhtus see, mida ma tõesti ei ootanud. Mõned õpilased tõusid kogunisti püsti ja lehvitasid. Loodan südamest, et õpetajad mõistsid ka seda hetke ja ei hakkanud pahandama.
Neljapäeval panime näitust üles. Sai läbi kahe korruse maalid jagatud. Mõni maal sai esimest korda näitusele. Nii palju töid korraga üleval pole olnud kuskil.

 Neljapäeva õhtupoole käisime Koguva külas. Muhu muuseumis. Ja see ei oleks olnud Muhumaal olemine, kui me poleks jõudnud merd näha.

 Rahvariiete toas. Kuhu viis puutrepp. Muuseumi nais - töötajad olid hästi sõbralikud ja abivalmid. Naersime üheskoos, et Eesti naised saavad ikka kõikega hakkama - ratastooliga üles - alla ronimisega. Ma ei kujutaks ette, et seal oleks mingi tänapäevane ligipääs... Või kui siis, kokkupandavad trepironija ja kaldteed... Minu selja taga pruutpaari riietus.

Ööbisime füüsika klassis. Sättisime end mugavalt sisse. 

                                                  Perekonna õpetuse tund enne und :)

Mulle meeldib eluaeg põrandal magada. Mul oli seega luksuslik ase, päris ausalt. Johann ehitas oma maja laudate alla. Kuigi magas siiski emme kaisus :)

Me saime hommikul ja lõunaaeg süüa koolisööklas. Kokatädid olid hästi sõbralikud.

Üldse meie vastuvõtt oli tõesti hästi sõbralik ja soe.

Suur aitäh direktorile Andresele ja kooli sektärile Evele! Loomulikult kogu kooliperele!
Loodan, et mõnele lapsele jääb eluks midagi  meelde, mis ma püüdsin edasi anda - unistada suurelt ja mitte alla anta ja võtta vastu igasuguseid väljakutseid.

Laevas.
Loodame Kristiga, et kuskil jaanuari lõpus, kui lähme näitusele järgi,saame uue Leigeriga sõita...

Pärnus sain kaks korda Karelil külas käia. Haiglas. Minnes Muhumaale. Tulles Muhumaalt. Eesti riik on ikka veel nii abitu...  Nii pean mõtlema, kui mõtlen inimestele, kes saaksid ilusti iseendaga hakkama, kui neile oleks ainult võimalusi riigi / ühiskonna poolt...

Kui mõtlen sellele, siis saan aru, kuidas mul on vedanud. Ja kui palju eest võin tänulik olla. Samuti, kui palju võiksin veel ise ära teha, et meie Eesti muutuks paremaks ja sõbralikumaks. Iga inimene oleks tähtis... 

Suur aitäh isiklik abistaja Kristile, kelle abiga saigi mu ellu jälle kolm super päeva :)