Olin lubanud ammu Dianale teha Kaagvere mõisa tuuri. Täna tuli Diana tööle ja naeris kohe esikus: "Röövin sind õue! Lähme teeme tuuri!"
Ma tundsin end lõunani lootusetuna. Ärkasin hommikul kuidagi lootusetuna. Kõik näis paha ja kurb... Ja siis selline ettepanek... Miks ka mitte, mõtlesin endamisi.
Kuigi isiklik abistaja röövib kliendi õue - see oli juba midagi uut ja enneolematut :)
Ausalt öeldes, olin ise ka väljaminemisele mõelnud. Lootsin, et ehk tuleb tuju ja energia tagasi, kui hingan tund poolteist õue õhku. Tubased toimetused võivad ju oodata...
Ja õues nägin esmakordselt ussi. Rästiku poega. Päevitas uimaselt keset pargiteed. Meist ta väga välja ei teinud. Ma tõesti nägin elusat ussi esmakordselt. Tean aga, et siin Kaagveres on palju usse... See oli nii äkiline ja ootamatu rästiku nägemine, et ma ei jõudnud isegi kartma hakata...
Täna 14. mail sulitasin jalgupidi või õigemini varvastepidi Emajões. :D Seega, see aasta olen vees juba käinud!
Metsagi jõudsime...
Tänu tuurile otsustas Diana, et soovib majakest metsa juba Kaagverre.
Mind on ennemgi tänatud hea tööpäeva eest. Täna sain järjekordse tänu hea tööpäeva eest :) See on armas. :)
Lootus jääb....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar