Laupäev, mai 24, 2014

100 aasta eest...

... sündis väike tüdruk, kellest sai minu vana. Vanaema. Olen õnnelik, et ta oli maailma parim vana.
Saime  küll vaid 11 aastat koos olla ja mina olin alles väike, kuid tema õpetused ja tõekspidamised saadavad mind siiani. 
  See ainus pilt, mis mul vanaemast jäänud.
Siin olen haiglas, pere käis mind iga päev vaatamas. Nii on mulle räägitud. 
Ja siis "õpetati" mulle ka rumalusi! Päriselt ka. 
Pildistas papa.

Aitäh, vana, et andsid mulle  omapoolse julguse erilisena tavaliselt elada! Olla omamoodi! Aitäh, et panid mind ikka ja jälle elu üle mõtlema!

36 aastat tean aga, et oled kuskil ning kaitsed  ja valvad mind! Ja loodan väga, et oled kuskil või siinsamas minu  üle õnnelik ja uhke... 

Kommentaare ei ole: