Kolmapäev, mai 21, 2014

Mõtlen, et olen siiski tänulik...

... selle jamade keskel, mis mu elus hetkel on. Iga päev ja iga öö tuleb teadmisi juurde. Neid teadmisi, millele ei mõtle tihti, kui kõik tundub olema hästi  kontrolli ja ilusti omas "mullis" all olema.
Kuid kas on... Järsku on see enesepetmine...
Me soovime vaid häid aegu. Inimlik ju.
Kuid vahel on vaja halbu aegugi,
et
mõista, kui head on head ajad.
Et mõista teisigi, kel on sama raske aeg.
Nii nagu ei saa õnnelikke hetki kokku lugeda, ei saa ka murelikke kokku lugeda. Neid kõik vaja, et mõista, mis on mis.
Armastus ja hoolimine on võimsamad, kui viha ja mitte hoolimine. Armastada saab mitmel viisil. Isegi vihavaenlasele saab soovida mõttes armastust. Ja see on kordi kergem kui vihkamine.
Mina olen tänulik, et olen neid häid asju, häid tundeid läbi raskete aegade mõistnud.

Ma ei suuda enam mõelda niigi, miks jälle minuga ja mu ümber... Küllap on siis nii vaja. Kindlasti saan praeguses olukorras tarkust juurde. Tarkust, et olla kosmilises rollis :)

Mul on lihtsalt kahju, et me ühiskonnas jäetakse inimene märkamata. Hea või halb inimene. Siiski ei ole olemas halba inimest, on vaid olemas halvad teod. Halbu tegusid on võimalik ennetada... kui neid tähele panna...

Kurb on see, et tegelikult ei ole 16...17 aastaga mitte midagi muutunud selles osas...   Kaua veel ei osata inimlikult tähelepanna abi vajadust eos...

Kommentaare ei ole: