pühapäev, mai 25, 2014

3 : 1 ehk sõprusest - abistamisest - natu muustki

Teate, mis täna vaatamas käisin! Esmakordselt elus. Jalkat! Kaagvere staadionil. 
Johanna tuli oma poisssõbrale Taavile kaasaelama ning jooksis mulle külla. Kuna mul praegu ei ole isikliku abistajat, siis hakkas Johanna kohe kiiresti - kiiresti aitama. Paarikümne minutiga sai pesu enne vihma tuppa, mina ise dšussi all käia, hästi suur herilase hiiglane aknast välja visatud. Ja siis  jooksime õue jalgpalli võitlust vaatama.
Ma sain suure suvega natuke niisiis õues olla. Eelmisest laupäeva ööst olin olnud praktiliselt toas,  ainult teisipäeval sõitsin pooltundi autoga linnast koju ja ehk 5 minutit õues olla...
Ei oleks iial arvand, et vaatan kord jalgpalli. Seda enam, et ma ei saa jalkast midagi aru. Aga ära ütle iial iial.
Tulemus 3 : 1. Tublim Taavi meeskond.
Aga mulle meeldisid treeneride  ja kaasaelajate hüüded ja kommentaarid :)

Johanna on armas!
Sellistel hetkedel nagu täna tuleb sõpruse tähendus väga selget välja. Kuigi mõnel momendil olen kurb, et sageli ei saa oma sõpradega lihtsalt olla. Ikka ja jälle aitavad  kuidagi mind. Endast mõistetavalt.
Ise teen küll ammu vahet, kuidas paluda sõpru  ja kuidas paluda (kuigi see pole päris õige sõna, kuid mulle ei meeldi ka käskida)  isiklikke abistajaid. Head isiklikud abistajad jäävad sõpradeks. See on vist endast mõistetav, töösuhtes oleme ju lähedased.

Ma ei saa öelda, et kõik isiklikud abistajad on jäänud sõpradeks... Aga see on teema, ja tänase kaunise pühapäeva hallid - mustad toonid ei sobigi. Seega sellest edaspidi...

Tänane päev tõi veel ühe super hea uudise! Maalimisühing on mind tähelepannud  kui aktiivset näituste  korraldajat ja on oodata jõulukampaania kirjale väikest üllatust. Ma pean ise selle välja valima :) See on raske. Valikuid on paljuuuuuuuuuuuuuu! Tervet 27! Ja sadu pilte 27 sees!
Kuid seda innustus vajasin keset  seda kaost, mis praegu mu elu - olust on ja millest soovin siiski oma säraga välja tulla ja edasi olla. Innustus, et pean rohkem veel töötama. Maalima.  Näitusi tegema. Räägima inimestele, et natu erilisena saab väga edukas ja õnnelik olla. Olla aktiivne ja töökas.
Veel raamatu lõppude lõpuks valmis kirjutama.
Ja nii edasi.
Ausalt, mitu kuud pole suutnud suurt millegiga tegeleda. Olen olnud nagu halvatud, see ei ole olnud mina ise... Mind on see häirinud... Tulen sellest seisakust välja! Olen juba hakkanud juba tulema... :)  

Kommentaare ei ole: