Laupäev, aprill 11, 2020

12 aastat tagasi see "OK!"

... See "OK!" - viimane sõna papa suust Maarjamõisa haiglas täna 12 aastat tagasi  - muutis elu  mul... Ega ma ei teagi ega tahagi (juba siis ei tahtnud)  täpselt teada, millesse papa suri - oli surma põhjus gangreen või kopsuvähk või alkohol või hoopis üksindus, mis kindlasti röövis talt aastatega elutahte... Ma tean selgelt, et papa aeg sai lihtsalt läbi. Ja ega ta arstidel ei käinudki - ütles ikka, et mis see enam aitab... Siis olin veel pahane, miks ei ravi end. Nüüd mõtlen, et heagi, et kõige raskemat aega oli ainult kuu poolteist. 5 haiglapäeva...

12 aastat tagasi oli ka Waide motellis isikliku  abistaja koolitus, kus osalesin. Kuigi olin seal nagu uduses unes või kuumal söel,  oli see isegi hea, et ma ei olnud sel hetkel üksinda kodus... Mäletan, Elva bussijaamast Waideni jalutades nägime Helenaga (Helena nr 2) esimesi kevadlilli, see tõi rõõmusära näole...
Naljakas, kõige raskemal ja kurvemal hetkel andis omamoodi tuge ikkagi isikliku abistaja teenuse teemad...  Ma kohe ei saa nendeta!!! (Ja nüüd, kui öeldakse, et kui ei pea mina tegelema IAT-ga, läheks elu paremaks ja aega jääks üle - sorry, ma ei saa sellest loogikast aru.  Kuidas parem... Milleks jääks aega...See teema on juba veres ja südames mul, usutavasti jääb ka, kui tulevad keerulisemad ajad seoses viiruse hulluse tagajärjel. Olen veendunud, et tulevad sotsiaalselt rasked ajad ning ellu jäävad jällegi tugevamad. Nagu alati. Läbi aegade.)

Aga jah, selles  "OKEIS" - mida kuulsin selja tagant juba, ma ei suutnud veelkord papa poole vaadata, kui hakkasin Luisega palatis ära tulema - oli tegelikult kohutavalt jõudu ja lootust... ja elu kokku võtmist... Too hetk ma ei tunnistanud endale, et teadsin, et see on viimane ja algab uus...  Midagi tuli minuga kaasa... Midagi ununes...
Naeratasin endamisi...

Järgmisel päeval, homme 12 aastat tagasi suri papa... Ma ei jõudnudki pärast koolitust enam haigla teda vaatama... See aga ei ole mind kordagi vaevanud... Usun, papa hing elab või on olemas tänagi... Vahel kogunisti tembutab köögis - uskuge või mitte...

Täna mõtlen ikka papa heale ja halvale... Omal ajal olin pettunud, et ta ei olnud normaalne papa, pigem näis ta joodikust papa, kes ei suuda mulle miskit anda... Täna tean sedagi, et ta  siiski andis endast palju, täpselt nii palju, kui sai ja suutis... Võib - olla pärandas mulle kunstiande!!! Ja nalja meelegi!!!
Leidsin juhuslikult pildi, mis tehtud suvel 2007, kui tegin väikese remondi. 
Ja viskasin vanu asju ära. Mõtlesin, kas võrkkoti läheb veel vaja. Papal idee, et saab teha mulle kleidi.
Oi, naersime. Erika sai nalja moe tegwmise hetke pildile...

Kommentaare ei ole: