Neljapäev, aprill 09, 2020

Peale 45 päeva...

... sain täna oma nina pista õue.
Päriselt ka istusin vabatahtlikult sünnast saadik toas. Kodus. Veel varem istusin kodus, kui tuli üleüldine kodune karantiin.  Lihtsalt vahel on selline aeg, et ei ole kellegiga õue minna, treppidest käia... On abistajad ja üldse inimesi , kes julgevad ratastooliga trepil käia ja kes mitte. Igaühel on omad head. Ja vigu polegi kellelgi.
Käisin sõpradega õhtul väljas.
Üle kahe kuu sain ise poeski käia.  Prismas.  Veebruari alguses käisin viimati ise poes.

Nüüd mõnigi võib küsida, miks ma ei suutnud tänagi kodus püsida...      Et  ma ei karta... Mida peaksin väga pelgama...  Surmast ei pääse keegi... Kõik haigused võivad tulla ka igaühte igal ajal...
Õue õhku on kindlasti vaja.
Arvan siiski, et enamus inimesi käivad siiski hetkekski õues. Prügigi viimast. Või jalutamas. Poeski... Ka seesugune liikumine on õues olemine. Mina aga ei saa peadki aknast välja pista... Võin küll vapralt küll nädalaid kodus nelja seina vahel kükitada. Kuid    isegi mu keha väsib ühes asendis olemast - olen aus. Õues käies on kehagi pisut teises asendis, mis hästi hea ja mõnus... 

Olen nüüd justkui väljapuhanud. Pärast paaritunnilist puhkust, mis sain väljaspool kodu olla.
Vaim puhkas.
Keha puhkas.
Sai naerda.
Sai lõõpida.
Sai asjalikke jutte jutustatud.
Prismas hoidsime pikki vahet.

Ega  see väikene linnapilt, mida viivuks nägin, ei olnudki teistsugune, kui vanasti... Olen näinud Prisma parklas palju tühjemana näinud, kui täna... Inimesi ka oli... Noored armunud hoidsid käes kinni ...  
Kassapidajatel maskid. Mind teenindas jällegi mu lemmik kassapidaja Prismas...

Elu õnneks on   ikka alles.
Seda oli kosutav näha.

Taevas säras täiskuu.

Nüüd jaks jaanipäevani kodune olla...
Loodan siiski, et saan enne jaani taas õue.
Seda on  lihtsalt vaja.

Aitäh, minu sõbrad, vahva õhtu eest!




Kommentaare ei ole: