Laupäev, aprill 18, 2020

Ongi siis käes see, mis ...

... tuli minu mõtesse kohe, kui majandus hakkas langema eriolukorras... Riik tahab puuetega inimeste  organisatsioone oluliselt vähem rahastada... Seega võib senini ülesehitatud puuetega inimeste süsteem kokku kukkuda, kojad ja liitud jne.
Must stsenaarium.
Minu / meie MTÜ TM Loovus ei kuulu küll katusorganisatsiooni, kuid siiski on kohutav mõelda, mida tahetakse teha - ikka kõige haavatate sihtgruppidega.

Minu/meie  Kuldvõtmekese  projekt lükub teadmatuks ajaks edasi või... kui olukord natukenegi normaliseeriub saab edasi mõelda... Olen ennemgi häid asju praktiliselt rahata teinud...  Kuldvõtmekesed ehk isikliku abistaja teenus peab jääma püsima.

Mina tean, et ma pean kuidagi edasi elama igas olukorras. Teist ega kolmandat variandi lihtsalt ei ole.
On, kuid see veel ei sobi mulle. Ei ole õige aeg surra... See ei ole isegi naljaga öeldud. Ma tunnen, et mind on siin elus veel vaja.
Ma isegi ei ela praegu päev korraga - seda on mulle liiga vähe. Sest homme on täna. Seega pean mõtlema vähemasti päeva ette. Veel parem on mõelda kuu paar  ette... Unistada tuleb alati.
Kerge on midagi lõhkuda. Ka unistusi.
Kerge on alla anda... 
Mul on hea turva tunne. Iseendas. Ja ehk  saan iseenda kaudu natukenegi rahulikult anda teistele.  Mul õnneks isikliku abistaja teenus toimib ilusti. Loodan ja usun, et see jääb suveks ja veel aastateks nii. Mul sõpru, oma inimesi.
Elu on minu sees.
Armastus on minu sees.
Mina ei saa seepärast iseend lõhkuda...
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Hommegi veel elada.
Ma ei võitle.
Lihtsalt elan.
Ma valetaksin ka iseendale, kui üldse ei muretseks. Loomulikult muretsen ja isegi palju muretsen. Sest ma ei tea paljusid asju, mis võivad üle öö tulla...  Elus ikka ei teata asju ette , halbu asju eriti, kuigi neile mõeldakse rohkemgi... Ma tean, et häid asju aga on rohkem iga päev, kui neid tähelepanna...

Suurim soov on säilitada kaine ja normaalne mõistus.
Niikuinii on maailma hallmass hulluks läinud...

Kommentaare ei ole: