Esmaspäev, aprill 13, 2020

Raami tagasi kohanduda!!!???

Kas see on minu jaoks? Või kuidas saaksin raami tagasi minna, kui ma pole ealeski raamis olnudki? Mismoodi luua raami enda ümber, kui tean, et ma ei püsi raamis?
Jah, tean täpselt omaenda piiranguid. Samas tean hästi piiramatust. Aga need kaks asja panna raami ei ole siiski võimalik.
Mina arvan niimoodi.
Vastasel juhul ei oleks mina see, kes ma olen.

Sain veidi mureliku meeldetuletuse sotsiaalkeskuse juhatajalt, et abistaja tööleping hakkab lõppema ja mis edasi saab... Ühelt poolt saan aru, miks muretsetakse. Tõepoolest saan aru. Projekti nõudeid ka tiksuvad ja nii edasi.
Teisalt, uskumatu on minu jaoks see, et 20, 5 aastat ei ole seda keegi mulle ega mu isiklikke abistajatele meeldetuletatud, et tööleping lõpeb. Kuskil 9  algus aastat oli IAT siiski Mäksa valla osutada ning isegi siis ei meenutanud keegi sotsiaaltöötaja, et abistaja leping lõpeb... Käisime abistajatega vallamajas siis, kui oli vaja meile. Muutsime rahulikult lepinguid.
Mäletan, et küsisin mitmeid kordi Mäksa vallavanematelt ja sotstöötajatelt, miks te mind ei kontrolli... Nad vastasid alati "Me näeme, kuidas elad ning usaldame sind ja su abistajad".
Mis nüüd siis on, kas olen järsku ebausalduslikuks... või mis üleüldse toimub...  Tundub ülehoolitsemisena, mis on äärmiselt ohtlik - mul oleks pagana kerge alla anda, ka iseendale...  Keegi vastutab ja mäletab asju minu eest, elab minu eest...  Aga ma ei ole veel nii väeti, et ei mäletaks, kes olen ja asju - ma loodan ka, et nii kaugele asjad ei lähe. Enne sooviks õnnelikult surra...

Jah, tegime isikliku abistajaga lepingud vallaga projekti raames esialgu 2 kuuks. Tahtsin isegi näha, kuidas edasi toimetatakse,  kas saab rahulikumalt hingada... Ja eriolukorras ei tea ka, mis võib juhtuda järgmine hetk - nii otsustasimegi isikliku abistajaga 2 kuud esialgu... Mulle tundub, et sotsiaalkeskusele on IAT-gi tegelemine uus kogemus ning tajun lihtsalt väikest paanikatki, vähemasti minule teenuse osutamisega. Kahjuks.

Samas oleksin ehk ootanud küsimus, kuidas meil abistajaga eriolukorras läheb või midagi sellist...

Ma pean mõtlema aga kindlasti päevast päeva, kas mul on ka homme - ülehomme - kuu aja pärast lisakäed ehk isiklik abistaja. Mul on hästi meeles, kuna abistajad võivad töö lõppetada või ka jätkada... See MINU igapäevane argielu.

See on hämmastav, kuidas võib uutele tegijatele, kes ei olnud asja sees või olnud asjas vähe aega, on  see nagu mingi viirus, mida ei tunta ja mis halvab meeled...

Minus oli seesugune paanika paar algus aastat, kui isiklikud abistajad hakkasid vahetuma - tõsimeeli oli.  Sest minu elu sõltus neist. 
Enam ei ole aastaid seda paanikat.
On küll keeruline super head abistajat leida, kuid ükskord leian niikuinii jälle ja jälle ning tuleb uus lepingki... See on ikka nii olńud.
Säilitama peab ainult RAHU.

Mul on hetkelgi mitmel pool töökuulutust isiklikule abistajale.   

Mina vist ei suuda rahulik olla raamis olles.
Kuigi isiklikkest abistajatest sõltub minu elus füüsiliselt suhteliselt palju...

Kommentaare ei ole: