Kolmapäev, aprill 08, 2020

Elu üle mõtlen...

... ikka iga päev... Vanata nüüd juba 42 aastat... Tean, et ta teab seda!!!

Niikaua olen teadnud, et kuidas olen ja mida teen, on minu enda teha. Minu südames. Minu jalgadega. Tollel ammusel aprilli hommikul, kui akna taga oli lumesadu ja vist oli kuskil külma 15 C, tundsin, et hetkega sain suureks. Ise vastutajaks. Ise olijaks. Kuigi olin laps. Ärgates olin aga veel rohkem laps...

Täna mõtlen, et sain olla vanaema kõrval 11 aastat - see väga väga õpetlik aeg. Isegi see aeg, kui tal oli vahel väga halb olla ning mina keeldusin magama, kui uks ei olnud lukust lahti ja telefon minu lähedal... Ega ma eriti ei teadnudki, kuidas abivajadusel teda aidata, aga teadsin, et pean abi kutsuma... Ukse juurde ma joosta ei saanud... Loogiline, et uks lukust lahti, saab kiiremini abi tulla... Kusjuures vana kuulas mul sõna. See oli meie saladus, et jättame ööseks ukse lahti. Ma ei mäleta mitu korda seda juhtus...
Tõenäoliselt vana püüdis mind niiviisi rahustada.
Tal oli süda...
Kui ta lahkus... oli pere kodus...
Viimase palumise tegi mulle, kas  tean ja näen, kus ta hambad on... Teadsin. Nägin. Naersin südamest. Oli hästi naljakas koht, kus hambaproteesid olid - tugitooli all. Ma ei olnud iialgi näinud, et vana kaotab hambad ära.  Kuid, seda, et käivad suust ära, teadsin.  Arvasin, et lollitab... Ei öelnud. Tahtsin, et tagaajamisemäng kestaks natuke kauem... Siis ta tõusis, läks teise tuppa, kuid tagasi enam ei tulnudki...
Mul oli päris kaua enda sees paha tunne, et miks küll ei öelnud, kus hambad on... ja see tunne, et ehk suri kurrbusesse, et  mina ei öelnud... Ega ma neid tundeid polegi eriti rääkinud kellelegi... Ainult üsna tihti  pestes oma hambaproteese tuleb meelde... Siis naeratan.

Mõtlen elu üle järele.
Nagu õpetas  vana.

Nägin teda unes täna...
Tean, et kõik on minul  hästi...

Igatsen olla samasugune vanaema...

Kommentaare ei ole: