Arvake đ
Otse loomulikult minu ratastooli all. Kuidas vÔisin maailma peidukoha unustada...
Kuid pole hullu!!
VĂ€ike Sillu tuletas selle meelde peitusemĂ€ngu ajal. Leidsin teda igast peidukohast ĂŒles... Siis lugesin kĂŒmneni - ja ei leidnud last kuskilt đđđ Siis Sillu ise reetis end naeruga.
Mul tuli meelde, kuidas mu vĂ€ike venna puges ikka mu tooli alla tĂ€dide - onude eest, kes kĂŒlla tulid... Ning minu omad lapsedki peitsid ratastooli alla...
TÀna valvasime vÀikese Silluga teineteist. Ehk olime hea laps ja hea tÀdi Tiia. Me ei jonninud. VÀhemasti mitte enne, kui emme tuli...
NÀdal algas rÔÔmsasti.
Ja Ă”ues oli 50 sooja ja tuul lahe ja loojuv hommikune pĂ€ikene andis tuppa valge valguse. VĂ€ike Sillu oli vahvasti ilmapoiss. đ Mina vaid natu parandasin, mille peale noogutati...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar