Minuga on miskit kummalist juhtund... Jäin juurdlema... Saan öelda, et mulle on alati sügis meeldinud, kuid pimedus mitte. Pimedus tegi mind nukraks ning kartlikmaks... Ma ei osanud olla vahel õhtuti... Väliselt näis kõik rahulik, sees mitte...
Nüüd olen sisemiselt ka hästi rahulik. Usun, et pimedus kaob enda seest, kui hing on rahul iseendaga. Kui kiirgab valgust. Valgus, mis on tajutav. Minu meelest valgust võib ka tajuda... Valgus lihtsalt on. See ongi ime. Eluime.
Muidugi minagi potsatan tihti kuhugile hämarusesse... Saan samas kohe aru: appikene , see ei ole minulik olemine... Kulge taas särava valguse poole, kuid mis ei pimesta silmi... Seegi oht on olemas.
Oktoobrikuu on läbi aegade olnud mul vastuoluline kuu. Õnnelik - õnnetu - õnnelik . Üles - alla - üles...
Ma arvan, et selles oktoobris tuleb ka miski uut, mis viib edasi... kuigi hetkel tundub et kõik mis teha plaanin, on ammu juba tuttav. Tuttavad unistused reas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar