Õnn ronis ja ronib toas

 Ei ole mitu päeva sotsmeedias avalik tegelane olnud... Pole ka bloginud... Siiski olen avalikult ja endamisi toimetanud ja tegutsenud. 

Küpsetatud banaanikooki ka muuhulgaa. 

Suurkoristusega väikest viisi edasi mindud. See aitab nagu korrastada enda sees sassi läinud asju... Ise tean, et hinges polegi oluliselt sassis asju. Järjest rohkem tean, mida soovin luua... Ainult on hetki, kui tunnen, et  mõni kõrval seisev takistus, mis tegelikult olematu. mis ei olegi minu takistus, võib olla lihtsalt nii sassi lüüa asju. Et ei saagi aru enam,  kelle takistus lõpuks takistab edasi minna -  kas minu oma või võõram ehk  teiste takistus... 

See nädal olen hästi palju mõelnd igasugustele takistustele. Mõend sedagi. kas peaksin võõramad ehk teiste takistused omaks võtma või mitte... Usun. et ei tohi mitte   mingil juhul omaks võtma teiste takistusi. Need  on nende takistused ning nemad peavad ületama takistusi. Mina pean oma takistused ise ületama. Oma takistustega ise seisma. 

Kui kõik takistused kõikidel maailmas saaks lõppude lõpuks, oleks maailm parem ja inimkond ehk ka üksmeeles. Ollaakse mõistvamad üksteistele igal juhul.

Praegu on lohutav näha ämblikke toas. See aasta eriti palju neid... Ja naeratada, et õnn ronib toas. Ronib ümberringi mind . Eile ronis kohe mitu õnne...

Mina ei karta ämblikke. Nad pole sümpaatsed. kuid mitte ka hirmuäratavad. Ära ei tappa -  ei saa ju tappa õnne... 

Käisin Tartus kohapeal lauluproovis. Üle pika pika aja. Muidu on pea igal nädalal üks laulu - kaug - proov neti kaudu. Mulle meeldib kohapeal  päriselt kordades rohkem. Kogu tähelepanu on proovil. Kodus arvuti taga ikka läheb tahtmatult tähelepanu ka mujale ... 

Oma imeilusa laulu noodid sain kätte. Tuhat tänu neile, kes noote aitasid otsida ja leida. Tartu linna raamatukogus sain. Proovis juba laulsin klaveriga...  German laulis  ka kaasa... See on tõesti minu laul 😉