Tunta oli. et Põlva ootas põnevil ja südamlikult. Eelnevalt olime raamatukogust Külli kokkuleppinud. Kuid sellist sooja vastuvõttu ei osanud oodata.
Meie eest hoolitseti väga. Aitäh lõunasööki ja kohvide eestki. Mul oli tunne nagu olen super kuulus - aga seda ma ju olen ka. Omamoodi 😉😊
Näituse ülespanek sujus kenasti. Kutsuti appi Arno, kes olevat nagu aru sain maja suur abikäsi ehk hing.
Mina muidugi juhendasin. Lõpuks hakkasidki maalid kokkumängima nagu mina soovisin.
Jällegi väga omamoodi näitus.
Mulle meeldis kõige rohkem lugemissaaliski laual reklaam.
Küsisin ise Tiina Jõgeda koostatud raamatut "Kiri iseendale", kus minu kiri ka sees. Raamatukogutöötaja Liis kohe otsis raamatu ja pani kahe raamatu juurde.
Nii äge!!!
Mul tuli kirjaniku tunne 😋
Sellist pildi polnud raamatukogudes ennem näinud ma...
Ehee, sai raamaturiiulite vahel enne avamist kerge meikigi tehtud. Jälle tavatu koht minu jaoks meiki tegemiseks.
Aga raamatukogumaja, millest olin palju mööda sõitnud, on mõnus vana ja uuema aja ehitis. Välisuks on iseavanev ja maja ees on ka hea kaldtee. Ja rohkem ligipääsi ei olegi. Trepid ... kitsad uksed... Mina käisin 3 korruse katuse all olevas nunnus wc-s. Näitus ise on teisel korrusel ja natu ka esimesel.
Mulle öeldi kohe, et mina olen esimene ratastoolis inimene nende majas. Ega nad olid ikka mures. kuidas ma saan hakkama.
Väga pandi tähele, kui oskuslikult ja kergesti Kristi mind treppides üles alla ratastooliga aitab.
Aga mis mul selle ilusa muige taga on , sellest ehk kunagi hiljem. Keset näituse tegemist tuli mul hullumeelne idee 😂 Ja ma pean selle ära tegema!!! EEHHEEEEE, saab vähemasti nalja 😋😂
Armas üllatus oli avamisel näha endist isikliku abistajat Erikat. Oli aeg, kui sai koos teha 10 näitust. Nüüd loomulikult pooled maalid uued näitusel...
Isiklikul abistajal Kristil oli minu arvutuse kohaselt 7 näitus abistada teha.
Mul on ikka tüdrukud profid.
Olen tõsimeeli alati uhke nende üle.
Maarja laulis neli laulu, ühe neist lisalauluks.
Aga kõige parema küsimusse esitas raamatukogu juhataja Kati tulles meid ära saatma: "Kuhu jääb vaev ja töö - sa rääkisid kui kergesti ja säravalt kõik tuleb... Raskustest ei sõnagi...Paljud alustavad, et on vaev ja raskused...."
Kehitasin õlgu. Ma ei tea... Vaeva ju pole...
Olen sellele nüüd mitu tundi mõelnud. Küllap mina olengi selline lendlev läbi elu. Ei takistustest vaevasid... Raskust kui sellist mul tõesti ei ole olnud. On, aga teistmoodi.... Sellest saaks ehk pikem postitust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar