Mõtlesin, et kirjutan ausameeli, mis mured mul kodus on... Kuid ma tõesti ei virise. Minu oma valik on olnud siin kükitada. Juba sellepärast otsin uut elamist... Ilma naljata. Sest kaua võib. Siiski see on minu kodu. Kurb on vaadata, kuidas kõik omasoodu laguneb ...
Aastast aastasse süvenevad, tee remont või ära tee - tulemus ümarik null. Õnneks on lootus, et mõne aasta pärast saab me maja renoveeritud. Korda. Teen ise selle nimel kõik võimaliku, püüan teha vähemasti. Sest maja lihtsalt kauem ei oota ega seista püsti... Olen praegu juhatuses. Sellepärast püüangi. Vastutan oma kodu eest ning terve maja eestki. Mõistan teiste majaelanikke ... Sama küsimus nagu mul alati olnud, kas olla või mitte olla...
Avastasin seinakappi koristades niiskusepiisad seinakapist, seinakapilaestki. Tore, aplaus. See on tippude tipp. Ei oska enam naerda ega nutta... Vähe sellest esiku ja köögilaenurgad hallitavad...
Elektrisüsteem jamab... On nõrk... Tehnikat palju... Elektriküte... Süsteem on muudetud aastatega paremaks ja aina uuemaks, kuid ikka sama jama... Suvalisel hetkel viskab voolu välja... ´Vahel püsib siiski sees mitu kuud... Suvel eriti vähe probleemi. Ma tean ka , mida võib ja ei või sisse lülitada üheaegselt... Vahest ei aita ka see teadmine... See probleem on siin korteris olnud algusest peale - 33 aastat.
Minu poolik maal kuivas paar nädalat... Mitte kuidagi ei saanud maali edasi teha... See on ebanormaalsus...
Armastan ikkagi oma pesa.
Olen tänulik, et üleüldse kodu mul on ning minu oma.
Ja usun, et ükskord saab siin olema hästi. Siis võin rahuliku südamega selle koduga teha mis iganes. ´Kinkida, üürida, müüa või... Enne mitte... Võiksin ja saaksin küll, kuid mu hing jääks kripeldama.
Minu meelest, majal on jäänud miski loov energia kaua aega tagasi kuhugile kinni. On püütud küll koguaeg teha ja mõelda... kuid see takerdunud kuhugi nähtamatult... Süüdi nagu ollakse koos, samas süüdlast kindlasti ei olegi... Müstika on. Minu arvates. Arvamus selline on mul aastaid.
Inimlikult tean, tegemata ja pooleliolevaid asju on kohutavalt palju, kuid alati on tehtud. Tahetud teha. Kas seekord õnnestub alustada suure renoveerimisega, seda ma veel ei tea. Ise panen kogu armastuse ja oskuse mängu, et tulemust hakata nägema...
Nii mõtlengi, et suurim kriis võib - olla minu enda ümber ning ka mu sees. Ei peagi kuskilt kaela sadama. Olen sellest teadlik. Teadlik ammuilma. Kuid ma ei mõtle sellele pidevalt. See ei aita. Olen valvas. Minu inimesed on ka valvsad. Iseenesest hoian telefoni alatu enda juures, ei mängi ega ole seal, kuid ta on vajalik asi. Iga öö voodi ees.
Muide, see telefoni enda juures hoidmine on mul veres vist 6 - 7 aastast saadik. Siis mõni aeg meil telefoni kodus polnud, siis mõtlesin omaette küll ,mõnikord, kuidas kutsuda abi, kui... Aga tark on rahustada, et midagi ei juhtu. Hirm suurim vaenlane... Tegelikult tegutsemine tuleb enda seest, mitte telefonist.
Sellised mõtted ja avastused täna.
Asjad on mul endal kontrolli all. Alati saab paremaks minna ja hullemakski... Oleneb, kustpidi vaadata... Hea on , et on asjad, mida saab muuta. Et on elu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar