Uudele seiklusteks ja väljakutseteks. Kõik keerukus ja nutt ununenud, kuidas ja kas saan olla ja minna... Loomulikult saan olla ja minna. Selles pole kahtluski.
Küllap on vaja vahetevahel vaiksemaid päevi nagu eile näiteks, et kuulda oma sisehäält - südamehäält. Ma mõtlesin, et mul polegi aega stressi omaks võtta, SEST ET alati tuleb ju miskit head kohe juurde...
Miks seda ei nähta... Kui näha hea pisiasjugi, oleks lihtsalt stressi ka palju vähem... Elu lihtsalt hea mäng. Kukkudeski tõused ikka püsti... ja
Teed meiki.
Roosad prillid pähe.
Ja lähed jälle päriselt eluga kohtuma.
Aga seda ma ju teengi päevast päeva - kohtun päriselt eluga. Ka siis, kui olen kodus seinte vahel kaua ja justkui ei suudaks edasi elada...
Täna oli veel hästi tore hetk. Sellist juhtub harva.
Jäin umbes kümneks minutiks üksi Pierri kohviku kohvi nautima. Kaupo pidi minema. Kristi jooksis autoparkla...
Need minutid olles üksinda kohvikus olid tänasele päevale nagu vaarikas tordil.
Teenindaja - noormees tuli minuga julgelt rääkima, kuidas kook meeldib. Lubas pagarile edasi öelda, et kook meeldis mulle väga.
Ja tellitud kohve tuues ütles, et daamile toon suhkrutoosi. Ma soovisin palju suhkrut... Mitte suhkrutoos polnud kõige olulisem, vaid sõna daam.
Pierre´s on olnud alati hea armas teenindus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar