Jäin mõtlema, kuna mina vaatasin eurovisiooni kellegagi koos... Ei mäleta. Ma ei suuda meenutada üleüldse, millal kodus telerist vaatasin midagi kellegiga koos... Aa, mäletan, meenus...
See, kuidas või kellega vaadatakse telekat (või ka arvutis saateid, filme) on tõsi, igaühe oma asi. Sageli me ei mõtle sellele... Kuid ka selline üksi vaatamine võib vahel olla nukker...
Muide, psühholoogid on väitnud, et paljud vanad inimesed vaatavad seebikaid selleks, et tegelased tulevad ikka kindlal ajal nende tuppa, on nende "sõbrad" - kuid lähedased ja sõbrad käivad harva küllas...
Õnneks minna seebikaid ei vaata peaaegu üldse ning kui vaatangi mõnd seriaali, siis kindlasti mitte üksinduse pärast. Veel mitte :)
Telekas mängib küll õhtust õhtusse, kuid ega ma pingsalt ei jälgi ekraani. Rohkem taustaks. Ma ei kannata enda ümber haudvaikust. Tihti järgmine päev ei mäletagi, mis eile oli näitati...
Täna oli laupäev laupäeva moodi. Koristasin jne. Ja lihtsalt molutasin.
Veidi kahju, et isiklikul abistajal Kaaril oli viimane tööpäev... Suvi saabub! Loodetavasti sügisel kohtume Kaariga taas. Mul rõõm, et aprillis Kaariga kohtusin ja et ta soovis kohe julgelt proovida abistaja tööd. Kaarist sai praktiliselt kohe (jälle!) minu inimene. Aitäh, Kaari!
Kuid hetkel paar - kolm nädalat saab taas ka olla mu isiklik abistaja Johanna.
Elu läheb ikka aina edasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar