... ehk kuidas näiteks 25 aastat tagasi sai elatud... Viimasel ajal jääb mu kõrvu ja silma jälle, et puudega inimeste elu hakkab alles nüüd muutuma, et ühiskond peab lõpuks mõistma ja vastuvõtma puudega inimesi.... Kui keeruline on tavainimeste toetuseta... Õigussüsteemita... et praegu peaaegu kõik tegemata... Olemata...
Kohati olen ka sellega nõus.
Tõsi asi on see, et seda jutu olen mina kuulnud viimased 48 aastat! Hea küll, teadlikult pisut vähem aastaid , kuid põhimõte jääb ikka samaks.
Mulle meeldib aga see, et praegu rääkivad mulle nii tuttavat juttu noored inimesed. Mõistan neid. Nad kogevad maailma alles nüüd. Avastavad ühiskonna karmust ja sallimatustki, nad loodavad leida paremat ellu, muuta ja muuta. Minagi omal ajal soovisin kogu jõu ja tarkusega elu - olu pea peale keerata - mõistmata, et seda on alustatud juba ammu enne mind. Elu saab vaid paremaks muuta, et see, mis hetkel on, on hea. Ja muuta iseenda kaudu. Ajalugu meeles pidades miskit paremaks muutes...
Mina ei oleks praegu mina, kui inimesed ja ühiskond ei oleks võtnud häirivana tegurina omaks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar