Tulin kontserdilt. Tartu Üliõpilassegakoori 110 juubelikontserdilt. Elleri muusikakooli Tubina saalist.
Elamus üleolev.
Missest, et päev oli kuidagi väsitav ja nukker ning üldsegi mitte selline nagu hommikul lootsin tulevat... Aga sain hea kogemuse: edaspidi hakkan ikka ainult ise kõikjal käima. Alati, kui soovin kedagi kaasa kutsuda, siis see luhtub viimasel minutil. See on kuidagi kurb. Peaksin olema küll harjunud, et olengi üksinda ehk/või siis on minu kõrval vaid isiklik abistaja. Mul on siiski väga hea meel, et siis on tööl, kui ma soovin näiteks kontserdile, just see isiklik abistaja, kes ka ise naudib ka. See leevendab nukrust.
Täna naudisime isikliku abistaja Kaariga kontserdi.
Üliõpilassegakooris laulis mu endine isiklik abistaja Triin. Triin kutsuski mind. Juba ammu oli mõte, et kui kuskil laulavad, siis lähen vaatama ja kuulama...
Eriti teine kontserdipool oli super. Särav.
Üllatav lauluseade oli "Sireli, kas mul õnne" - hästi liikuv ja tänapäevane, kuid siiski vana hea Ernesaksa koorilaul. See laul on alati meeldinud, kuigi me kodus ei peetud koorilaulust eriti lugu...
Ja siiani kummitab praeguseni hetkeni Rannapi "Tango" :)
Avastasin, et Tubina saal, kus Kaariga mõlemad olime täna esimest korda, on vist küll Tartu ligipääsetavam saal. Mina sain ratastooliga rea vaheltki läbi. Tavaliselt on see võimatu. See läbisaamine ridade vahelt oli väärt "jess" hüüet. Midagi uut ratastooli jaoks.
Mõnusad olid paar tundi.
Lülitasin argimuredest välja.
Nüüd söön šokolaadi, ja püüan korrastada mõtteid.
Kass Pätu hakkas täna mu sülekassiks. Praegugi nurrub mu süles. Võib - olla tajub, et olen tegelikult kurb...
Mulle ei meeldi kirjutada kurbusest, kuid see on ka elu...
Hea meelega läheksin elaksin end korralikult välja.
Tangot tantsides - ei olegi sada aastat tantsimas käinud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar