Pühapäev, mai 10, 2015

Emadepäev...

... on mul kena ja rahulik.   Ega ma erilist ei oodanudki täna.    Sain naerda. Tundsin uhkust ja rõõmu. Püüdsin näpistada poisi. Igaks elujuhtumiks. Kui poja võib kiusata ema, siis ema võib ja peabki vastu kiusama! :)
Näpistada võin nii sõrmede kui varvastega, muide!

Ja jälle on mul küsimus. Igal aastal käib korra peast läbi... Miks aasta ema ei võiks olla üksikema? Mina küll ei mäleta, et  üksi lapsi kasvatav ema oleks olnud aasta ema... Mõistan isa ja abikaasa suurt rolli ema ja naise kõrval, kuid on tublisid emasid, kes saavad hästi hakkama ka üksinda ja käivad edukalt tööl. Võib - olla on neid kanditaaditeks esitatud, kuid...   
Loomulikult   on väga hea vaadata paljulapselist ema, peret. Selline peabki olema tõeline armastus. Armastusmudel. Peremudel. Kuid... järjest vähem näeb seda... Kahjuks...
Selline mõte siis ka täna.

 Tegelikult on südames siiski nukrusenoodid.  Need nukrusenoodid on olnud paljudel emadepäevadel. Neist ei soovi eriti blogida ega häälel rääkida... Tuleb mõelda sel rõõmsal päeval nagu emadepäev ikka head ja anda iseendast parim.




2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Ma olen mõelnud palju aastaid (kui see veel võimalik olnuks)meie kuulsa koomapatsiendi Ruslan Kirillovi ema peale.Milline eneseohverdus!Heal järjel perekond kaotas kõik, perefirma,töö, tervise,lõpuks üksteise...Otsatu võitlus,tõe otsimine ja tõestamine.Lõpuks hääbumine,kõige kaotus,lõpp...SEE EMA TEGI KÕIK,MIS ÜLDSE LAPSE HEAKS TEHA SAI.EI TULNUD TUNNUSTUST KUSKILT.,..

tiia ütles ...

Jah, kurb...