Pühapäev, mai 31, 2015

Otsisin õnne ja päike läks kuumaks



Ma  pole mõistust kaotanud - päike läks kuumemaks just  siis, kui jõe ääres  lebotades sinist taevast vaadates mõistsin,  mida ma oma eluga edasi  pihta hakkan!

Hakkan otsast peale...
Eile  õhtul märkas Diana  mu jutust (me ei vestlenudki  kuigi  palju)  mingit nukrusenooti  ja  ütles  näoraamatus,  et  homme lähme õue õnne otsima, teeme pikniku  ja tüdrukute päeva. See  mõte oli hea.    Armaski.  Keegigi, kes lihtsalt ei loe ega kuule sõnu   ning  lihtsalt ei like  postistusi, vaid märkab, et vajan  natuke vaheldust muredele. Üldiselt seda juhtub harva, et keegi viitsib lihtsalt niisama külla tulla...
Minu päevad sageli koosnevad enda üksi olemisest, samas siiski isiklikke abistajate abil. Kõlab narrilt, kuid ausalt. See ei ole see, mis  niisama olemine sõpradega...



Dianale meeldisid mu  juusteläike. Muudkui klõpsustas selja taga  nutikat!
Mina vedelesin ja  vaatasin Emajõel kihutavaid  paate,  täna oli jõel  eriti liiklusrohke. Unistasin omast purjekast!


Me tulime jõe äärest  siis ära, kui purjus mehed hakkasid tüdrukutele "tõestama" vette hüpetega, kui kõvad  semud nad on... Pea ees jää külma vette. Andeks, ma ei soovinud kaugemalt vaadata, kuidas inimesed oma elust ei hooli.

 Tuppa tulles trepil  juhtus küll äpardus, mida sellist ei ole juhtunud. Ma ei mäleta. Kotitaskust kukkus välja joogipudel  kildudeks...

Oli ilus ja armas esimene kevadpäev. Kõigele vaatamata  peaaegu õnnelik päev. 
Sellist päeva eile ei osanud küll oodata... Kui ma eile Tartust koju jõudsin isikliku abistaja Johannaga, mõtlesin, et  enne uut nädalat ma õue ei pääse... Et kevad möödub kuidagi kaugelt, ma ei saagi olla  päris kevadmöllu sees... Loomulikult oleksin sellega leppinud, aga...
Ma olen leppinud sadade pisiasjadega , mida ei panegi tähele eriti. Nad  on minu puhul   nii loomulikult ja normaalselt. Ise küsimus on, kas saab lõpmatult leppida...

Iseendale tuli üllatusena ülestunnistused , mida soovin lähiajal veel ikkagi teha, kuid ,mis on minus olnud kauem või vähem aega kuskil surutuna. Ütlesin täna välja ja nüüd pean proovima suutma  teoks teha. Muidu petan end. Ja iseenda  petmine on  juba   raskem juhus. Seda ei  sooviks lubada...

Läheks lõpetaks  kõrgkooli ...  Ja nii edasi...
Selgem pilt iseenda soovidest  on väga suur õnnetunne.
Rahu hinges. 
Elu läheb veel edasi.

Õnnest, sellest kõige suuremast õnnest puudub vaid üks väike suudlus :)
Kuid pole  hullu, selleta ei jää ka elu seisma. Ükskord   ikka saab seegi  olema! Ja muide, selle kevade nalja tegin  ära. Kirjutasin "Armastust otsides" saatesse. Huvi pärast, kas  näiteks ratastoolis  osaleja  võib olla. Kusjuures vastati, et ratastool ega puue pole takistus. Väga õige suhtumine. Ma ei teagi, kas õnneks või kahjuks,  kuid rohkem tagasisidet ei ole saade tegijad andnud.   Kirjutasin küll, kes olen ja mida soovin...
Kui armastus soovib, tuleb ilma kanal2-ta  ka!
Peab süda ja hing valla hoidma!

Kommentaare ei ole: