Reede, mai 29, 2015

Rõõmustamiseks vaja vaid sirelikobarat

Mõni  päev on süngem, kuigi päike võib särada... Mõnel päeval mõtlen, mida olen valesti teinud, et  kogu elu tundub nii vale...   Valesti elatud...
Ja siis tuuakse juhuslikult sirelioksad. Palumata. Minu imestusele, kust  teadis,  et olen mitu päeva juba sireleid tuppa igatsenud, mõtlesin, et igatsus  jääbki igatsuseks... Tooja naeratas:  "Noo, mina ikka tean, mida tahad."
Selline  tele on niisiis meil  mammaga. :)
Mul läks tuju õigemaks. Paremaks.
Kui vähe  on vaja  selleks, et tunta end pisutki rohkem olulisena. Olen seda alati rääkinud   ja  vahetevahel iseenda peal  kahelnud. Mõnikord tuleb  seda lihtsalt meenutada mulle endalegi...
Olen nüüd õhtu otsa otsinud viieõielist  sireliõit.
Ei ole leidnud.
Aga aeg - ajalt on   hea olla lihtsalt lapsemeelne.  Uskuda, et õnn on kuskil peidus õitemeres.     
Õnn ongi kuskil peidus.
Siis leiame õnne üles
ja    kaotame jälle.
Kuid õnn  on ikka   alati olemas. Teame seda. Muidu ei otsiks õnne...
Valesti polegi midagi...       

Kommentaare ei ole: