5. küsimus on:
Mis kaks tööd on isiklike abistajate ütluste järgi läbiaegade kõige raskemad või keerulisemad minuga?`
Ei ole ratastool pluss trepp.
Ei ole minu tõstmine.
Need on ka loomulikult eriti alguses keerulised ja rasked, kuid harjutakse. Tavaliselt esmamuljel ei osata arvatagi, et mind tõstes toetan jalgadele. Võin isegi mõned sammud astuda, kui mind kinni hoitakse. Ennemini kõndisin rohkemgi. Algusaastate abistajad nägid n ö rohkem vaeva , vist... Nüüd olen laisk - mõtlen enam abistajate jõu ja tervisele, kui enda omale. Viimastel aastatel näib mulle, et kahekesi kõndimine võtab aegagi... Kui mööda tuba ühest kohast teise kõndida... Ratastooliga saab kähku.
Samas mu keha vajab liikumist.
Kuid, mis on kaks tegemist, mis vähem või rohkem kõige tavalisemad tegemised... Ühte pole näiteks mees - isiklikud abistajad iial teinud ja tõenäoliselt ei palu ka neid seda teha. Kui kunagi veel on mehi mul tööl. Arvatavasti on. Ja see pole duši all käimine ja seda ei ole teinud ega teegi mees - isiklike abistajate´abiga. Aga on veel miski, mida mehed ei oskagi tavaliselt...
Sotstöötajad pole seda ühte tegevus ka iial konkreetselt hinnanud, kaudselt küll. Mis on minu meelest arusaamatu... Igale naisele peaks just see olema väga oluline.
Ütlen siin veel, et kõiki tegevusi ei saagi kõik isiklikud abistajad teha. Kõikidel omad read, head ja vead, milledes tugevad ja nõrgemad. Egas inimene ei olegi kõikides eluvaldkondades. Ei peagi olema.
Teist tegemist on abistanud vist küll kõik isiklikud abistajad, eriti kuskil olles.
Palun, ärge unustage vastuste juurde kirjutada oma nimi .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar