Juba peaaegu 23 aastat olen mänginud ümbermängimisi. See tähendab isiklike abistajate vahetamisega mingile üritusele minekuga. Tegemisega. Mulle ei ole nagu ette määratud, et saaksin luua omi asju, üritusi ja nii edasi lihtsalt nii, et ma ei peaks pidevalt abistajate ümbervahetamisele mõtlema... '
3. juulil on Karksi - Nuias mul näituse ülespanemine ja avamine. Homme reklaam ka ametlikult väljas... Aga täna hommikul sain teada, et see abistaja, kellega pidin minema näitus tegema, siiski ei saa sel päeval tööl olla - kooli astumine tuli vahele... Ühelt poolt hoian talle varbaid, et õnnestub kooli sisse saada.
Teisalt, mul jälle väike närvikõdi, kelle saan enda kõrvale ja kellega lähen. Õnneks on mitu päeva 3. juulini aega. Saab otsida ja leida, läbirääkimisi pidada.
Näitus ära ei jää. Selles olen veendunud.
Kui seda loeb keegi, kes võiks minuga olla 3. juulil hommikust, võite mulle märku anda.
Eks minugi ellu tulevad ootamatused. Head üllatused. Näiteks täna oli laulutund. Eile ka. Sest ka lauluõpetajal on omad tegemised... See tähendab, et mina ei saa oma elu sättida ainult üksnes enda ja oma isiklike abistajate järgi. Praegu küll jälle tundub nii, ning oma elu sean abistajate järgi, mitte vastupidi nagu peaks. Ma ei räägi halva pärast seda. Lihtsalt küsimus on selles, mitu abistajat mul ikkagi olema peaks, et saaksin vabalt oma asju parimal viisil ajada... Ja üldse, kuidas hinnatakse inimest, mitu tundi ta tegelikult vajaks väärt eluks oma kodus... Need kaks küsimus on mul läbi aegade olnud. Samas keegi abistajatest ei tohiks oma elu minu pärast elamata jätta... Üksteise elud ei tohi olla takistused üksteise loomisele.
Tegelikult on kõik hästi. Kui 3. juuli ka saab hästi läbi, on veel parem kõik. Peab saama. Muud võimalust polegi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar