Nr 1 hea uudis täna:
Tartu Linnaraamatukogus saab olema mu näitus usutavasti sügisel ja edaspidi saab sealt laenutada lugemiseks minu raamatut "Kohvi jalaga, palun..." nii eesti kui inglise keeles.
Nr 2 natuke kummaline mitte nii hea lugu on:
Ühe väikese saare kultuuritöötaja kardab mind mu näitusega saarel näha, sest seal olevat minu jaoks ainult takistused, kõik võimalikud takistusd,.. Ma polnud kaua lugenud sellist kirja, et pean nagu hirmu tundma takistuste ees... See pole ju üldse mina. Ma võin olla ja olengi ettevaatlik enda sees, samas ma ei tee sellest suurt numbrit. Probleemid on lahedamiseks. Takistused on ületamiseks. Kui neid ongi...
Vastuseks kirjutasin selgitavalt ja õpetlikult, kes olen puudega inimesena. Et tean siiski, kus asub saar - just nii lollisti küsiti minult, kas ma tean ikka, kus see saar asub?!
Andke andeks! Võimalik, et see kirjavahetus ei peaks olema nii avalik ja põhjalik, kuid see puudutab ehk paljusid inimesi, Nii puudega kui ka puudeta. Kas me oskame ikka suhtlustasandil inimlikuks ja viisakaks jääda, ja kas me tahame kasvõi turiste näha, või me ei taha. Näitusega või näituseta, vahet ei ole!
Väga loodan, et kõik laheneb hästi ja see kultuuritöötaja, saab aru, kes võib olla vahel erivajadustega inimene. Äkki oligi selleks neile mu näitusepakkumist vaja, et nad hakkaksid oma saart muutmia ligipääsetavamaks ja arusaadavamaks, et inimene on inimene.
Tegelikult esimesest kirjast võis välja lugeda, et nad on ikkagi huvitatud. Ma ei saa aru, kust tuli nii äkki see takistuste hirm nende poolt.
Ausalt, oli päris normaalne hea päev! Rabarberikook tuli väga hea välja!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar