Vahel teeb nõutuks mind...

... kui äärmusest äärmuseni suhtutakse  mu ratastooli või/ja erivajadustesse... Ma ei ütle miskit pahasti, kuid vahetevahel teeb hämmastavalt nõutuks küll... 

Aeg - ajalt on tunne, et mu elu peaks olema üks suur soodustus. 😂 Väga paljud arvavad, et erivajadustega inimesel ehk ka mul mängivad rolli kõiksugused soodustused... Et siis oleksin nagu hoitud ja kaitstud rohkem, väärtuslikum... Tasuta lõunaid aga pole iial olemas. Veel. Võib - olla kunagi on, kuid siis on kogu süsteem hoopis teistmoodi ehk - parem ja sallivam, mõistetavam. ´

Huvitav küll, kas sündides saadakse kaasa elusoodustuse... Mina sain kaasa siis puude soodustuse 😋 Kuid olen isepäine - ei soovigi alla hinnatud elu... Samas tean ka, et see soodustus võib tähendada hoopis kõrgemat ja kallimat, ägedamat lendu,  kui oskan sooduspileti välja lunastada...😍 Ma vast olen juba osanud poolenisti seda teha... Ja soovin ikka veel ja alati selles välja pigistada täispotentsiaali. Suurima lutsiga . Suurima armastusega.

Ei ole vaja mõelda üldse, et soodustus vähendab vastutust ja annab seega rohkem võimalusi. See pole nii. On kuidagi ebaloogiline. 

V õib - olla olen liialt palju omaette mõelnud. 

Aga ma tõesti ei taju soodustuste, milledena tänapäeval neid mõeldakse ja võetakse, nende taga olulist rikkust... Vähemasti mu elus ei peegelda seda eriti... See kõrgem ja kallim, nähtamatu soodustust peegeldab aga küll säravalt. Sedagi peab veel oskuslikumalt tundma ja tajuma. 

Nõutuks teeb mind, et ollakse  väikeste soodustustega harjutud, ka mina ise, et kui kuskil pole, siis on appi-maailma lõpp... Lõpu aga ei ole. On algus vaid... Kõik võimalik algus... 

Olen teinud eksperimendi viimasel ajal . On ju suveõhtud. Sooviks mõni hetk suhelda, kergesti ja  ilusti, aga ma ei saa alati õhtuti välja ning kui saangi, siis on alati keegi, isiklik abistaja selja taga või kõrval. Iseenesest hea ju. Teisalt, see väsitab ka vahetevahel...  Nagu oleks suhtlusringis üksnes  nemad... Ma ei ütle seda üldse paha pärast. Ei... Aga näiteks, kui sooviksin kedagi leida, kellega lihtsalt tantsima minna, pean ju    enne ta leidma.  Nii suhtlengi mõni õhtu netis...  Oli aeg, kui ma ei viitsinud suhelda. Aga mis tähendan, et mees - hinged kardavad ikka veel ratastooli... Olin kavalam, panin lihtsalt ratastoolita pildi - eh mul võiks olla iga õhtu jaoks üks kutt..,. Enamus kaovad silmapiirilt, kui lõpuks ütlen , kes olen... Aga ega ma ei teagi päriselt, miks nad kaovad... Ehk neile ei sobi, et üks naine teab , kes on  ja mida soovib ning istub veel ratastoolis... Mehed pettuvad, et soovin enamat kui raha või sex... Noo, mida teen tüüpiga, kes uhkustas oma rahakotiga, kuid ei saanud aru, et naine võib olla printsess ja end väärtustada... Mina tõesti ei taha lugeda tema raha... Energiad või arusaamised mängivad suurt rolli. 

Mul on lõbus ja kurb ka.

Kurb meeste pärast. Mitte enda pärast. 

Mina tean, millist tantsu igatsen ja soovin tantsida. Alla hinnatud soodustused ei tule kõne allagi mul. 

Usun, et mõni mees on väärt ja teadlikum endast. Nemad suhtlevad minuga ja mina nendega edasi... Sõpru võib ju olla ka palju... Ega kõik ei jää ka sõbrakski, lihtsalt korraks vestlus ja kes teab, milleks seegi vajalik ja kasulik on - ning on punkt. 

Aga jah  ratastoolita mina olen  ahvatlevam - on ju hea naerukoht!?

Ja kallite soodustustega mina olen jälle hirmuäratavam - iihhii...   

Ükskord tantsin sel suvel niikuinii 😉

Kas või iseendaga...