Aru kooli juures tegime Kaisaga mõned pildid. Selles esimeses majas alustasin mina oma kooliteed. Aru 8 -klassilises koolis lõpetasin kolm klassi, siis kool suleti.
Seega minu jaoks on armsad olulised majad, mis ammu maha jäetud.
Mäksa park - minu lapsepõlvemaa.
On justkui pooleks. Tuntav ja nähtav piir vaesuse ja rikkuse vahel. Tavaliselt mina ei mõtle nii. Mäksa pargis on see selgesti tajuda... Ma ei tea küll, kuidas inimesed omavahel läbi saavad... Aga mina ei sooviks seal enam pikemalt olla ega elada... Jah, olen päris lapsena mõisa hoones natuke aega elanud. Täpselt ei teagi, kui kaua. Siis kolisime uute majja... Kuidagi kurb on vaadata oma kunagist kodu, mis on ilusaks tehtud, aia tagant varga näoga... Minu teada Mäksa mõisa ei pääse ikka veel... Otsisin googlis infot just, leidsin vana vaid...
Papa kutsus mind alati mõisapreiliks just sellepärast, et olime mõisahoones elanud.
Tegelikult rikkusel ja vaesusel pole piire. Vähemasti ei peaks olema piire . Kõik on suhteline.Kujutatav.
Mõtlen vaid, et Mäksa mõis võiks olla mõnus ja ilus puhkamispaik või muud sellist...
Vanasti tehti kontserte, pidusid, käis kino... Nii palju kui mina mäletan...
Aga käisin noorel kirjanikul Carmenil külas.
Võib - olla keegi mäletab ja teab, et eelmine kevad ilmus tal raamat: Carmen Sofia Kivi "Unistute päev".
Ma käisin veel esitlusel
Kindlasti soovitan Carmeni esimest raamatut lugeda.
Ise usun, et neiu kirjutab elus veel palju palju...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar