Olid aataid. Täpselt ei oska ma öeldagi mitu aastat... Nagu terve elu ...
Võluvalt ilus. Eriti kevadeti. Õitemeri ja uimastav lõhn... Lapsukesed said sinu õitest emmedele rõõmu teha...
Vahetevahel tüütu. Jäid pesunööridele ette. Mõnele aknale jäid ka ette, ei lasknud erriti päikesevalgust tuppa... Su sees ja ümber tiirlesid mesilinnud, keda mina natuke ka kardan, kuid samas meeldivad mulle. Loodus on imeline. Kõik on omavahel peenelt seotud ja tegelikult inimene üks väike osa sellest imest... ja mitte nii võimas nagu ta arvab olevat... Ma ei kujuta, kui maailmas oleks ainult inimesed looduseta...
Sinu alla oli hea turvaline tühja pesukausi panna, et kuiva pesuga taas kauss tuppa tuua...
Suurema jao ajast olid ununenud, et oled olemas kesk maja tagust muruplaatsi...
Küllap vähendasid kevadeti suviti prügikastide häid lõhnu...
Sind pole enam...
Ei ole ise veel näinud. Tean, et sind pole enam kibuvitsapõõsas... See oli küll su saatus, mis otsustati mõnda aega tagasi maja üldkoosolekul. Mina olin vastu. Ainsana tol hetkel... Ikka lootsin, et mõeldakśe viimasel hetkel karm otsus ümber... Et võib olla prooviks pügada... Sa ei tundunud haigegi olema, vaid veidi hoolitsemata... Tean, et ma ei olnud aga eile üksi kurb...
Võib ju olla, et võtan liiga hinge sinu mahavõtmist... Praegu tunnen, et pean end ´tühjaks kirjutama. Anda vabaks... Oma lilli ja taimi püüan hoida, rääkida nende hingekeeles. Niipalju kui võimalik on mul.
Sina jääd täishiilguses mu mällu. Nägin sind kolmapäeval viimast korda...
Nojah, mõne aja pärast ei mäletada meidki inimestena keegi.,.
See on elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar