Käisin Linnaraamatukogus otsimas laulunoote, mida soovin augustis kontserdil laulda. Sain noodid. Ja sain veel rohkem. Esiteks tunde, et mul varsti polegi tõlki vaja - Kaisa seisis ja kuulas, mida muusika osakonna töötajaga rääkisin.
Siis tuli kange tahtmine oma näitust ja raamatut pakkuda. Pakkusingi. Juhuslikult sel momendil tuli ka juhataja, kes vaimustus sellest... Nüüd pean lihtsalt ootama sealsest vastukajast, kas ja millal.
Olin ammu mõelnud Linnaraamatukogule enda kunsti pakkuda, kuid aina lükkasin edasi - ju siis polnud õigeid hetked...
Nende nootide järgi tahtsin kedagi saata juba üle kuu, kuid... mingi hääl ütles, et püüa ise minna... Käisingi. Loodetavasti saab olema millalgi jälle tore näitus keset Tartut...
Veel mõttes ja südames mittmeid uusi, kuid siiski olenas olevaid asju, millega hakata jälle uuesti tegelema, ning täiendada ja uuendada... Igal asjal ja soovil on ikka ja alati oma kindel ja õige aeg, kui loovalt elu viia...
Uskumatu, kuid usaldan end ja Gerrmanit, et tänases laulutunnis laulsin 90 % nootidest ära. See on lihtsalt nii lahe. Kui mõelda, et mina ei pidanud eal laulma hakkama...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar