Armumisest mõtlen ka...

Ma ei jaksa hetkel muud teha, kui lihtsalt olla ja mõelda.  Omaette. Aga see on ka hea. Üldse mitte paha. Armumisest mõtlen ka. Teise nurga alt... 

Armumine ei saa olla kindlasti nagu haigus, mis hiilib ligi ükskõik millal... See võrdlus ei ole hea, minu meelest. Armumine on särav.. Haigus tuhm, vastik, valu... 

Mulle jõudis järsku kohale, et armuvalu polegi nii lahe sõna nagu olen aastaid uskunud või arvanud... See sõna ei kanna isegi naljakaid mõtteid, et näe pähe löönud armuvalu või taolist...  Sõnas juba õhkub negatiivsust, lootusetult... 

Võib olla sellepärast on õnnetuid inimesi, kelle armusuhted lõpevad enne kui algavadki valuga... Pisaratega. Pettustega... Ei iial enam või siis astutakse aina samasse valu...

Nüüd  näib  vahel, et  otsidakse kõikjalt aina valu või haiget saamist...

See väsitab mind... Tüütab pigem vist rohkem... 

Olen tähelepanud viimastel aegadel eriti, et sõnadel on kummaline, aga samuti imeline võim. Seda olen küll teadnud vast kogu elu. Muidu ei rääkidaks ju ! Sõnadel on tähendused... 

Unistustel peavad väga täpsed väljendused olema... 

Soovida armuvalu... Esmapilgul tore soov... Kuid nüüd järsku tajun millegipärast, et  sel liitsõnal puudub see miski sära... Mis läbib sind justkui eredat sähvatus säraga. Põnevusega. Loomisega. See peaks olema armumisel. Valul on vastik tunne. Kuidas sajandeid neid kahte sõna kokkupandud - kes teaks... Minagi pole nii ennem sellele mõelnud. Tõesõna.

Ei, ma ei ole armunud. Samas olen armunud. Iga päev võime armuda. Kellegisse. Millegisse. Siiralt. Ausalt. Kas või iseendasse...