... siis tulebki uus kodu leida, mis kõnetab armastuse ja loova energiaga mind.
Olen täpselt seal punktis, kus mu kodu jääb mulle aina võõramaks... Ma pole elus miskit sellist tundmud... Ma pole eal tahtnud siin elada, kuid siiski siin olen olnud kõige õnnelikum ja vahel ka kõige õnnetum Siin olen elu loonud nii hästi või halvasti, kui olen osanud ja suutnud. Siin olen armastanud ja andestanud. Muutnud kodu välimus sadu kordi. Püüdnud luua kodutunnet, Kohandada kõike enda järgi. Enda jala järgi. Andnud endale parima... Kõik minu inimesed on vähemasti kord öelnud, et nad tulevad justkui koju, kus on rõõm ja sära...
Nüüd iga päev aina rohkem tunnen, et see siin ei kõneta mind enam koduna... Vaatan seinu ja lagesid ja põrandaid - kuidagi jäised... See tunne algas juba suvel, kuid ma ei pannud eriti tähele. Eirasin. Siin on mu asjad ja minu inimesed ja mina olen endine. Ikka särav ja tugev, kes mõnikord nutab ka... Naeratab niikuinii. Teisiti ma lihtsalt ei oska.
Teen remondimees Toomasega suuremat remondi. Uskuge mind, ma tunnen, et teeks nagu unenäos... et näen vaeva, kuid üles ärgates on mul hoopis mujal väga armas kodu.
Tean, uus väga armas kodu saabki mul olema.
Kuid ma veel hetkel ei tea, kus leian uue kodu. Tean vaid milline uus kodu saab olema... kui väga ta ootab mind ja kõnetab ja loob mind minuga ja vastupidi. Ning siis saan rahulikult teistelegi veel rohkem olemas olla ..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar