Ma ei saagi täpselt aru, millal ülemaailmne naeratuse päev... Juhtusin selle teemalisi postitusi nägema täna, siis öeldi, et see oli eelmine nädal... Kontrollima ma ka ei hakka...
Sest
naeratada võib alati. Nii päeval, kui öösel. Unenäoski.
Siiralt.
Ausalt.
Teeskluseta.
Ma olen vist küll elus iga päev vähemasti ühe korra naeratanud. Ka siis, kui on olnud päris hullud pisarad... või tõsisemalt tõsisem hetk...
Mõned päevad tagasi kuulsin uut sõna Sirtsult, mis on minu varvastele mõeldud või pühendatud: "JALANÄPUD". On ju vahvalt ja tabavalt minulik.
Kui see sõna nüüd meenub või kui praegugi varvastega tipin, hakkan muigama. Jalanäpud teevad tööd!!!
Eile õhtul lubasin, et hakkan julgeks. Tõesti, vahel olen olnud väike värisev hiireke. Seda tean ja tunnen mina ise. Mitte keegi teine. Ikka ja jälle tabanud end mõttelt, aga mul ju erivajadus ja see takistab mind jumal teab milles... Vahel on see mõte peas murdosa sekundist... Kuid juba seganud mind edasi liikumast...
Tean, et see on vaid sünnitrauma.
See ei pea palju rolli elus mängima. Ei olegi mänginud.
Ei ole takistus mu unistustele.
Ja see, kui keegi ei suuda minuga sammu pidada, ei ole mu probleem.
Tassan ikka edasi.
Unistan edasi.
Naeratan, kas või läbi pisarate, aga naeratan.
Olen julgem. Ka siis, kui tunnen end vahetevahel väriseva halli hiirekesena...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar